Neljapäev, 22. märts 2018

Kas loovkirjutamine on tõsine asi?

Mihkel Seeder, VAT Teatri dramaturg

Keegi ei kahtle kirjutamisoskuse vajalikkuses. Kuidas on aga lood loovkirjutamisoskusega? Kas tegemist on pigem kitsamale ringkonnale mõeldud hobi või lausa andega, mida igaühele pole jagatud? Või peaks siiski iga inimene ka endas peituvat loojat toitma ja kasvatama?

Kuigi olen kirjutanud mitmeid näidendeid ja stsenaariumeid, siis romaaniga ma veel hakkama pole saanud. Parim katse sündis kuuendas klassis, kui alustasin ühe hooga lausa kahe romaanikäsikirjaga. Mõlemaga jäin pärast algset suurt tuhinat toppama umbes seitsmeteistkümnendal leheküljel. Probleem ei seisnenud nii väga selles, et ideed oleks otsa saanud, vaid ma lihtsalt ei suutnud enam otsustada, kuidas jätkata. Ja sinnapaika see romaan jäigi.

Koolides erinevaid loovkirjutamistöötube andes märkan noorte seas tihti samasugust probleemi – tahe on justkui olemas, aga ometi miski takistab loomist. Kõige lihtsam on öelda: „Ma ei oska”. Levinud on ka mure: „Mul ei ole mõtteid” või siis kahe eelneva kombinatsioon: „See lugu ei tule nii hästi välja, kui ma tahaksin!”. Ma ei leia, et igast loovkirjutamistöötoas osalenud õpilasest peab tulevikus saama näitekirjanik. Samas pole ma veel tänaseni kohanud inimest, kellele poleks hinge peal vähemalt üks lugu, mis on väärt maailmaga jagamist.

Milleks me õpime kirjutama? Vastus on lihtne: et me saaks maailmaga suhelda. Loovkirjutamine on üks viis, kuidas end väljendada – kuidas otsida kontakti maailmaga. Nooremana tundsin tihti frustratsiooni, kui abstraktsel mõttetasandil toimus palju põnevat, aga mulle tundus, et ma suuda seda iialgi sama huvitavalt paberile panna. Loovkirjutamine avab ja laiendab neid kanaleid ning laseb inimesel end selgemini väljendada. Loovkirjutamine ei nõua õigeid vastuseid, vaid avatud meelt.

Miks aga kirjutada? Võib ju laulda, tantsida, joonistada, kasvõi rääkida. Kirjutamisel on üks tore omadus, mida tänapäeval harva kohtab – see sunnib hoogu maha võtma, sõnu valima ja neid kaaluma. Hakkasime mõne aja eest oma parima sõbraga vastamisi kirju kirjutama. Kuigi me tunneme teineteist väga kaua, siis on tema mõtteid kirjutatuna huvitav lugeda, need on kuidagi teistsugused. Mu sõber selgitab seda just ajafaktoriga: paber võimaldab maalida endale valitud tempos rikkaliku fantaasiamaailma, kuid selleks ei pea õppima pintslit talitsema – piisab tähtedest-sõnadest, mida me ju nagunii igapäevasel kasutame. Loovkirjutamine loob aga pinnase süvenemiseks.

VAT Teatri haridusprogrammis on hetkel kolm kirjutamisega seotud töötuba õpilastele (lookirjutamine, näidendikirjutamine ja „VATinaarium”) ja kaks töötuba õpetajatele („Loovkirjutamine õpetaja töövahendina” ja „Tähelepanu, valmis olla, kirjuta!”).

Kõige üldisem ja seetõttu ka kõige populaarsem on lookirjutamise töötuba õpilastele. Mul on olnud rõõm anda seda nii algklassidele kui abiturientidele, nii keelekümblusklassile kui mõne teemapäeva raames. Nö tühja paberi hirmu ületamiseks alustame loomist koos – alguses terve klassiga, siis gruppides. Töötoa viimases kolmandikus süvenevad osalejad juba igaüks ise oma kirjatöösse. Töötubades märkan tihti, et fantaasiast ei jää tänastel kooliõpilastel küll puudu. Väga tugevad mõjutajad on paratamatult sotisaalmeedia trendid, kuid noori tuleb õige vähe julgustada, et nad hakkaksid meemidest ja kuumadest teemadest arendama enda originaalseid ideid. Mida nooremad on kirjutajad, seda käredamad on lood. Tegelased vibutavad rusikat ja heidavad hinge. Sündmused vahetuvad kiiresti. Keskkooliõpilased on juba õppinud mõõdukust ja nende lugudes ning teemavalikutest tajub palju enam sotsiaalset tundlikkust ning realismi. Seetõttu on vahel vaja just vanemate õpilastega rohkem tööd teha, et neid kirjutades hullama meelitada. Tavalised on küsimused: „Mitu tegelast peab olema?”, „Kui pikk peab lugu olema?”, „Kas peab ette ka lugema?”. Algklassiõpilane veel ei karda. Loovkirjutamine annab igaühele julguse astuda piiridest välja nii, et end või teisi ohtu ei seata.

Millega jäädakse kõige rohkem hätta? Eriti keerukaks osutub järjepidevus. Tihti kiputakse lugu väga kiiresti ära lõpetama, pooleli jätma või käänatakse sündmustik närviliste liigutaustega erinevasse suunda. Töötoas õpime keskenduma olulisele, otsima keskset telge. Teine oluline oskus, mida loovkirjutamine õpilastele saab anda, on panna end teise inimese kingadesse. Pahatihti kiputakse kasutama šabloonseid või lausa stereotüüpseid tegelasi. Seetõttu keskendun ma töötoas väga palju just tegelase loomisele ja mõtestamisele, et õpilasel tekiks huvi jälgida tegelast erinevate nurkade alt.

Näidendikirjutamise töötuba paneb tegelasele aga eriti palju rõhku, sest draamakunst ammutab peamise jõu just karakteritest. Usun, et kui tegelane on piisavalt läbi mõeldud, siis hakkab ta oma teekonda justkui ise käima ja kirjanikul tuleb lihtsalt sabas püsida ja kõige huvitavamad seigad kirja panna. Kui küsin õpilastelt, et mis neil töötoast meelde jäi, siis tuuakse tihti välja just tegelast. Loovkirjutamine, eriti veel näidendivormis, otsib kontakti autori ja tegelaste vahel ning loob seeläbi märkamatult dialoogi. Väga rõõmustavad on need korrad, kui õpilased isegi imestavad, kust see lugu nende juurde tuli. See annab julgust, et kirjutamine ei pea olema vaid ränk töö, kus karta eksida, vaid arendav ja silmaringi avardav mäng.


Loovkirjutamist saab kasutada ka analüüsivahendina. VAT Teatri kolmas kirjutamistöötuba õpilastele on „VATinaarium”, mis annab võimaluse osalejatel nähtud etendus ümber kirjutada. Õpilased esitavad tegelastele küsimusi ja pakkuvad välja stseenide uusversioone. Mäng ja analüüs on ühendatud kokku ning loovad nii uut teksti, maailma, kus noore autori ja originaalnäiendi kirjutaja reaalsused põrkuvad.

Minul jäi romaani valmimine mitte ideedepuuduse, vaid nõrga tehnika tõttu seisma. Kuuldes klassides põnevaid ideekillukesi, on minu soov aidata autorihakatistel jõuda oma tervikliku looni. Seepärast korraldab VAT Teater stseenikirjutamise konkursi „VAT, KUS DIALOOG!”. Sinna on oodatud kõigi 8. –11. klassi õpilaste stseenid (pikkus vaid 1–2 lk), mille teema saab iga autor ise valida. Parimate tööde kirjutajad kutsutakse 2018. aasta sügisel näidendikirjutamise töötubadesse, kus osalejad saavad näpunäiteid ja abi, et oma dialoogikatke tervikuks muuta. Projekti finaal leiab aset 2019. aasta kevadel, kui 1–3 värske autori tekstid loetakse VAT Teatris professionaalsete näitlejate poolt ette. Mul on usku noorte lugudesse ning mul on hea meel, et saan neile pakkuda tuge, mis mul kunagi endal saamata jäi. Võistlus kestab 27. märtsini. 
Rohkem infot võistluse kohta: http://www.vatteater.ee/et/opetajale/30/-vat-kus-dialoog-stseeni-kirjutamise-konkurss.html.

Märts on teatrikuu, aga märtsis on ka emakeelepäev. Eks on see järjekordne märk, et teater ja emakeel käivad käsi-käes ning ammutavad teineteiselt jõudu. Ja loovkirjutamine saab olla üks viljakas viis, kuidas neid maailmu veelgi paremini ühendada.

Inspireerivat teatrikuu jätku ja kohtumiseni teatris ning töötubades!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar