Kolmapäev, 28. märts 2018

Õppija individuaalsusega arvestamine kutseõppesse sisenemisel

Agnes Pihlak

Kutsehariduses on väga mitmekesine õppijate grupp, sest õppima asutakse nii peale üldhariduse omandamist kui ka pikema õppimisest eemaloleku järel, aga ka paljudel muudelgi juhtudel. Erineva taustaga õppijad on kooli jaoks nii väärtus kui ka väljakutse, sest ühest küljest rikastavad nad koolipere, kuid teisalt on keeruline korraldada iga õppija ootustele ja individuaalsusele vastavat õpet. Et ennetada õppe jooksul tekkivaid raskusi, on mõistlik juba vastuvõtuprotsessi raames välja selgitada nii kooli kui ka tulevase õppija ootused ja vajadused. Mida kool selleks teha saab? 

Kooli kodulehekülg on ilmselt üks neist esmastest infokanalitest, kust tulevane õppija saab informatsiooni seal pakutavate erialade ja võimaluste kohta. Tihti leitakse esimesena just erialade lühitutvustused, mille põhjal on raske hinnata huvipakkuva eriala jõukohasust – inimesel võib lühikese kirjelduse ja atraktiivsete piltide/videote põhjal tekkida ettekujutus, et see ongi just tema tulevikutöö, kuid selleks, et saada aimu, kas huvipakkuv eriala ka tegelikkuses jõukohane on, peaks inimese suunama erialade õppekavasid uurima. Seal kirjeldatud õpiväljundid annavad õpitavast terviklikuma pildi ja aluse eriala sobivuse üle otsustamiseks. 

See teadmine ei ole väga laialt levinud, kuid tegelikkuses võiks kutseõppeasutus sisseastujat tema tulevase eriala valikul nõustades toetada. Millisel viisil ja kuidas seda korraldada, on kooli enda otsustada. Võimalusel võiks kool oma piirkonnas teha koostööd ka teiste noortega tegelevate asutustega ja põhikoolidega. Nii saab noorte käekäigul silma peal hoida, ennetada nende kadumist haridus- ja tööturupildilt ning toetada sujuvaid üleminekuid. Näiteks Tartu Kutsehariduskeskus on loonud väga hea koostöö Tartumaa Rajaleidja Keskusega ja nii tulevad Rajaleidja keskuse karjäärispetsialistid koolile appi noorte karjäärinõustamisel. Lisaks võtavad spetsialistid Rajaleidjast ka vastuvõtu perioodil toimuvatest vestlustest osa – selliselt on tagatud vastuvõtukomisjoni laiem vaade õppijale ja tema valikutele. Vastuvõtuperioodil ja lahtiste uste päevadel on saanud noored ka karjäärinõustamist, selleks on Rajaleidja karjäärinõustajad kutsehariduskeskuses kohapeal olemas.







Tulevase õppija motiveeritus ei pea selguma alles õpingute jooksul, hea on omada plaani enne, kui õpinguid alustatakse. Nii näiteks küsib Tartu Kutsehariduskeskus sisseastujalt enne vestlusele kutsumist temalt motivatsioonikirja, millest selgub, kas noor on läbi mõelnud eriala valiku ja kuivõrd suur on ta soov ning tahe valitud erialal õppida. Lisaks sisulisele poolele annab kirjatükk palju infot ka selle vormilises mõttes (kas sisseastujal esineb näiteks düsgraafiat, mille tõttu võiks ta vajada õpingute jooksul erisusi/tuge). Kuna tõenäoliselt ei ole noor sisseastuja veel motivatsioonikirjadega oma elus palju kokku puutunud, pakub Tartu Kutsehariduskeskus eelnevalt motivatsioonikirja koostamise koolitusi ja ka Rajaleidja Keskus on noortele selle juures abiks.

Kõige tavapärasem meetod, mida koolid oma vastuvõttudel kasutavad, on vestlus. Vestluse edukusele aitab kaasa niisuguste küsimuste esitamine, mis suunavad sisseastujat seostama ning mõtestama kooli ja erialale sisseastumist oma karjääriga laiemalt.
Vestlus ei pea aga olema alati tavapärane 15minutiline formaalne jutuajamine vastuvõtukomisjoni ja sisseastuja vahel, vaid seda võiks võimaluse korral korraldada selliselt, et kool saaks selle abil maksimaalselt infot tulevase koolipereliikme kohta. Näiteks Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis kestab üldine vestlus õppijakandidaadiga tund aega ja selles osalevad nii direktor, õppedirektor, juhtivad õpetajad igast osakonnast kui ka tugispetsialist. Pärast üldist vestlust suundub kandidaat edasi vestlema selle õppesuuna, mille noor valinud on, juhtiva õpetajaga. Nii räägitakse juba konkreetsemalt erialast veel ligi tund aega.

Vestlusest palju informatiivsem on aga praktiline ülesanne või töökatse, mis muuhulgas annab aimu sellest, kuidas õppija tuleb toime reaalse tegevusega ja näitab ära ka tema tegutsemisoskuse rühmas, kui katse korraldada grupis. Näiteks koka eriala sisseastujale võib anda ülesandeks erinevate esemete kaalumise ja nende võrdlemise-järjestamise raskuse järgi (raskusastme tõstmiseks lasta mõõtühikuid teisendada). Tulevane tisler võiks aga märkida silma järgi puidu peale erinevaid pikkusühikuid (nt märgi lõik 3cm, 10 dm jne) või näidata ette/nimetada, mida millise tööriistaga tehakse. Töökatse käigus tuleb aga teha seda tööd, mida teevad igapäevaselt sama eriala õppijad ja seda osaliselt ka õpetaja juhendamisel. Nii praktiliste ülesannete kui ka töökatsete läbiviimisel võiks meeles hoida, et ainult selle põhjal lõplike järeldusi teha ei tasu.

Järjest aktuaalsemaks on muutumas muukeelsete ja välispäritolu inimeste kaasamine meie ühiskonda ja nende õppima asumine meie koolidesse. Üldiselt võiks sisseastumisprotsess muukeelse sisseastuja puhul olla võimalikult praktiline, sest annab aimu inimese tegutsemisest, valikutest, oskustest. Hästi sobivad korraldamiseks töökatsed. Keele ebapiisav valdamine ei tohiks saada otsustamisel määravaks. Kui kandidaadil on muud eeldused täidetud, siis omandab ta keeleoskuse täiendava õppe käigus ja ühtses rühmas eakaaslastega koos õppides-suheldes. Nii mõnelgi üldhariduskoolil on kogunenud tänaseks väga edukad näited muukeelsete õpetamisest ja näiteks sihtasutuse Innove keelekümbluskeskuse kaudu on võimalik teada saada oma piirkonnas olevad koolid, kellelt küsida nõu just õppe ja keskkonna kohanduste osas.

Kooli seisukohast on kindlasti oluline nende inimeste ettevalmistus, kes langetavad otsuse, kas tulevane õppija on oodatud neile õppima või mitte. Vastuvõttu korraldades peaks kooli juhtkond silmas pidama ja aitama igal vastuvõtukomisjoni liikmel enda jaoks lahti mõtestada, mis on nende tegevuse eesmärk ja oodatav tulemus, mida peaks tulevase õppija puhul hindama, milliseid meetodeid selleks kasutatakse, millised on hindamiskriteeriumid. Lisaks heale suhtlemisoskusele, koostöövalmidusele, erinevate hindamismeetodite valdamisele on aga lisaks veel oluline oskus, kuidas anda sisseastujale edasiviivat, kuid ka negatiivset tagasisidet.

Tagasisidestamise aluseks saab olla mõtestatud kokkuvõte, mis põhineb saadud informatsiooni analüüsil. Igasuguse info koondamise ja analüüsi muudab lihtsamaks ja kindlasti ka tõhusamaks, kui eelnevalt on läbi mõeldud selle info koondamise struktuur. Näiteks võib eelnevalt valmis teha kogu infot koondava tabeli põhja, kuhu vestluse käigus informatsiooni üles täheldada. Et kogu protsessist ei jääks eitava vastuse korral kummalegi osapoolele negatiivset maiku ja et vältida olukorda, kus järjekordne noor ei

tööta ega õpi, on oluline teda nõustada ning anda soovitusi edaspidiseks.
Tõenäoliselt jääb läbimõeldud protsessi põhjal komisjonile silma, millised on kandidaadi nõrgemad küljed ja millised on tema tugevused. Selle info võiks kirjalikult talletada eelnevalt ette valmistatud dokumendipõhjale ja anda see sisseastujale kaasa. Nõrkuste ületamiseks võiks kaasa anda ka mõned lihtsamad soovitused (mis tuleneksid mh eriala osaoskustest, baasteadmistest), mida endas arendada. Taoline kaasa antav tagasisidestatud leht võiks muuhulgas sisaldada ka kontakte ja asutusi, kuhu inimene edaspidi saaks pöörduda (nt Rajaleidja keskused, Töötukassa, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus jt). Lisaks võiks aidata tal leida teisi koole, kus ehk õpetatakse sama õppekavarühma eriala, kuid madalamal tasemel või kus on inimese huvidele ja võimetele sobivamad valikud.

Igal koolil on võimalus korraldada omanäoline vastuvõtuprotsess. Häid ja toredaid näiteid leidub koolides palju. Et aidata koolidel oma sisseastumisperioodi laiemalt mõtestada ja ka anda ideid selle korraldamiseks, koostasime Innoves sel teemal ka kirjatüki, millega on võimalik tutvuda siin. Mõnusat lugemist!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar