Kolmapäev, 17. märts 2021

Kui elu surub nurka, siis tuleb lihtsalt vastu suruda

Just nii iseloomustab 15. märtsil teoks saanud VI huvihariduskonverentsi käivitusmootorit konverentsi projektijuht Kristi Hints.

Ja tõepoolest, toimunud konverents pakkus hulgaliselt mõttainet, andis energiat edasi liikuda ja nurkadest keskpõrandale kokku tulla.

Esimene omanäoline virtuaalne huvihariduse eestvedajate kokkusaamine oli stiilne tervik -  humoorikad tabavad filmiklipid, esinejate lai ampluaa ja visuaalselt nauditav interjöör tõi haridus- ja kultuurirahva kokku ja tekitas mõnusa sünergia.

Kes ja milliste teemadega seekordsel konverentsil publikut kõnetasid?

Paber ja pliiats versus digitaalsus

Konverentsi avaloengu pidas visuaalõppe ekspert Kati Orav. Tegelikult saaks kõik järgnevad ettekanded ideaalselt selle tema joonistatud suure pildi sisse mahutada. Kust me stardime ja kuhu jõuda tahame, mida me selleks teeme? Visuaalne joonistus, mida esineja ise nimetas julgelt kritseldamiseks, võimaldab lihtsustada ja meile pildi ette maalida, kuhu oleme teel ja kuidas toimetame. Mis on meie jõuallikas, mis juhtus eile ja kes olen täna? Olen parem unistaja ja eesmärgistaja, kui joonistan enda plaanid lahti. Lihtsuses peitub võlu. 

Kritseldus päeva esimeses ettekandes sobis hästi avama sisukat konverentsipäeva, sest iga osaleja ise sai astmed erinevate etteastete näol paika panna. Meeles tasub hoida Kati öeldud mõtet, et informatsioon ilma emotsioonita on ümmargune null.

Kati Orava ettekanne "Kas oskused kiviajast võivad tuua uued tuuled?"
Foto: Gert Lutter

















Mitteformaalne õpe on teekond

Ilona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikooli õppejõud, mõtiskles õppimise üle, kuidas on õppida hea ja mis tingimused peavad olema, et õppimine oleks põnev, tekitaks õppijas terviku tunnetuse nagu pusle kokkupanek. Iga õppimise juhendaja on hinnas, õppija motiveerimine ja suunamine on meie ajas ääretult oluline ja juhendajate koolitamine, koostöö ja võimestamine peab olema järjepidev.

Kõlama jäi mõte, kui oluline on õppija hääl, kui tähtis on õppijat kuulata: mida noored ootavad, mis on nende mõtted, millest puudust tunnevad. Noored ootavad rohkem praktilist õpet, nad tahavad teha koostööd, olla õppimisprotsessis võrdsed osalised.

Õhku jäi küsimus, miks siiani ikkagi eristame formaalset ja mitteformaalset õpet, kui see kõik tegelikult on meie laste arendamine ja parimal viisil õppimine. Kuidas meie oma väikeses riigis need mõisted ja teooria praktikas ühendada saaksime ja formaalse õppe esindajad ja mitteformaalse õppe praktikud parimas sümbioosis saaksid tegutseda.

Arvutimäng kui interaktiivne kogemus

Arvutimäng saab olla loov ja hariv – seda tõestas enda ettekandega mängulooja Ott Madis Ozolit. Mängu loomine on kui teatrikunst. Oluline on siinjuures disainmõtlemise protsess, mille käigus mängu looja peab sõnastama enda idee, kuhu liikuda, ja tuleb mitmeid kordi katsetada, et saada paremaks. Tuleb testida, kuidas mäng mängijatele mõjub ja koguda tagasisidet, mis võimaldab teha loodut veelgi paremaks. Senine kogemus näitab, et mäng peab olema haarav algusest lõpuni. Mäng annab võimaluse muuta päriselu kogemused interaktiivseks ja viia need suurem hulga huvilisteni. 

Mängu loomisel on oluline meeskonnatöö, et mängijale lahendamiseks mõeldud probleemid oleksid haaravad ja pakuks väljakutseid. Mängija saab lahendamiseks probleemi, mängulooja aga lahendab arendusprobleemi. Tekib uus põnev ja kaasahaarav kogemus. Mänguline õpe on õppe osa, mänguloome õppe puhul õpivad osalejad mõtlema nagu mänguloojad.

Mängude loomine meeskonnas on lõiming - õpitakse üksteise erialasid tundma, teooria liigub praktikasse. Õpitakse tundma eri osapoolte vajadusi ja ka seda, mida publik ehk mängijad soovivad. Preemiaks on hea mäng, mida esialgu katsetad ja testid ise ja siis lased mängu oma elu elama. “Emotsionaalne rahulolu, kui kõik õnnestub, on super,” võttis Ozolit innustava ettekande kokku.

Kõik, mida õpid, läheb praktikasse – see mõte võiks innustada noori mänguloojaid. Olla sügavam, sisukam ja luua midagi, mis mängu astujatele superemotsioone pakub.

Ozolit täpsustas, et tänases Eestis on oluline jätkata digitaalkunsti õpetamist, sügava mõtte leidmist ja neist mõtetest heade mängude loomist.

Kas parem on hunnik legoklotse või valmis mängumaja?

Sellise küsimusega astus auditooriumi ette Märt Aro, haridusvisionäär ja tavaline maapoiss, nagu ta ennast tutvustas.

“Kas parem on hunnik Lego klotse või valmis mängumaja,” küsis Aro ja selgitas, miks hunnik Lego klotse oleks mõistlikum variant. Klotsidest saaks nimelt teha just sellise maja, nagu vajadused ja soovid on ning teha jooksvalt muudatusi, kui selleks vajadus on. Tehes nö unistuste maja, mille ehitamine võtab pikalt aega, võib juhtuda, et selle valmides on see juba ajale jalgu jäänud.
Sama lugu on haridusinnovatsiooniga, et seda ei saa valmis teha, vaid sellega tuleb pidevalt tegeleda, muutustega maailmas ja ühiskonnas kaasas käia ning leiutada aina uusi lahendusi. Lego klotsid on kui mikroteenused noortele. Kasutaja otsustab, mida ja kuidas kasutab ning olukorra muutudes saab teha uusi valikuid.

Märt Aro ettekanne "Kuidas häkkida haridust?" 
Foto: Gert Lutter

Noorsootöötajad ei ehita nukumaju, nad on kaasaegsed ja operatiivsed. Aro konverentsil üles kutsutud küsitluses, mida huvihariduse töötajad enda töös kasutavad, toodi välja üle 80 erineva rakenduse, mis on töösse võetud ja igapäevaselt kasutuses.

Aro püstitas ka küsimuse, miks formaalset ja mitteformaalset haridust vastandada, kuidas neid liita. Paraku õpivad lapsed juba täna rohkem mitteformaalselt. Youtube’is on põnevad teemad, laps õpib kiiresti, teab juba vanemate klasside programme. Pole mõtet mõelda, et meil on üks klass, kus võtame teemasid läbi, peame olema dünaamilised nii õpetajana klassi ees kui noorsootöötajatena.

21. sajandi oskused on hariduses olulisima tähtsusega. Dünaamilises keskkonnas orienteerumine on oluline ja projektõppe soodustamine esmatähtis. Ehk just siin kaobki piir formaal- ja mitteformaalõppe vahel. Mis probleemid on noorte jaoks põletavad, mida nad saaks ise lahendada, mis teemal sõna võtta ja  mida uurida, kasutades erinevaid metoodikaid – selle peale peaksime mõtlema.

Pitsa tuleb alati lõpuni süüa ehk mis takistab Mihkel Raua MIKSI

Mihkel Raud alustas tätoveeringutest, mis teda juba varakult ligi tõmbasid. 10-aastaselt unistuseks olnud tätoveering pani pikalt kahtlema, sest mees ei teadnud, mida teised arvavad. Aga ühel hetkel lähiminevikus sai Raud üle hirmust teiste arvamuse ees ja ta tegi tätoveeringu ja tegi neid palju.

“Hirm on meie endi sees,” arvas Mihkel Raud. Mida võivad teised meist arvata on sedavõrd painav küsimus, et inimene jätab enda soovid ja unistused täitmata.

Internetikommentaarid on kui vaktsiin

Kui inimene töötab teiste arvamused läbi ja on nendest üle, siis päriselus, kus keegi tahab halba, saab ta hakkama. “Samas on internetikommentaarid kui hantlid, millest mõned on väga rasked,” arutles Mihkel Raud. Muusiku ja kirjaniku näited talle kirjutatud netikommentaaridest olid krõbedad ja andsid kuuljaile aimu, et neid lugedes läheb tugevamalgi kommentaaride sihtmärgiks olijal tuju alla. 

Kuidas saavutada see, et teiste inimese kriitika endast mööda juhtida – sel teemal andis Raud mitu head retsepti. Igal esmaspäeva hommikul avab ta arvuti ja loeb ette endale tsitaadid, mis elu jooksul üles kirjutatud. See on enda ettevalmistus nädalaks.

Mihkel Raua ettekanne "Mis takistab minu miksi ja kuidas sellest lahti saada?"
Foto: Gert Lutter

Mõned tsitaadid, mida Mihkel Raud loengus kasutas ja kuulajatele soovitas:

„Selle üle, mida teised inimesed sinust mõtlevad, hakkad sa palju vähem muretsema, kui saad aru, kui harva nad seda teevad.” (David Foster Wallace)

„Enesekeskne mõtlemine võib viia paranoiani, mis väljendub veendumuses, et teised mõtlevad ja räägivad sinust isegi siis, kui nad tegelikult ei mõtle ega räägi.” (Nicholas Epley)

Mihkel Raud avas tsitaate kirjamehele omase kergusega, tuues näiteid enda praktikast. Siit mõtet edasi arendades saab tänane publik leida omi sihte ja tsitaate, et eneseusku hoida ja mõista, et teistel ei ole meist tegelikult suurt midagi ja valdavalt tegeleb igaüks enese teemadega.
Muusik soovitas mitte elada oma mõtete pantvangis ja mitte võtta tõsiselt kommentaare “ma ei tea küll sellest mitte midagi, aga …”, ma võiksin öelda, et sa oled tainapea, aga ei hakka ütlema…”, “10 aastat tagasi sa ju ütlesid nii, kuidas nüüd siis naa…”.

Elu muutub, ka inimene muutub.

Kuulajad said ettekandest palju retsepte, mida oma elus katsetada. 

Infohunt ei ohusta lambaid, vaid päästab noori hingi

Priit Parro tutvustas Infohundi platvormi ja kutsus kõiki liituma, et kaardistada üle Eesti, millised on ootused ja vajadused. Kõik noored, kes endale rakenduse teevad, saavad valida meelepärase huvid, näiteks loodus, muusika, kultuur, tervis jne.

Rakendus võimaldab koguda statistikat nii noorel endal kui noorsootöötajal. 50. kilomeetri raadiuses on kaardistatud võimalused, üritused ja väljakutsed. Ja see ei ole veel kõik, võimalus on 24/7 saada ka lasteabi, kus noort tegelikult kuulatakse ja nõu antakse.

Auhinnajaht motiveerib noori osalema ja tagasisidet andma. Andmebaas Huvihunt kogub huvitegevuse antud piirkonnas kokku, ressursipank samas kogub kokku kõik ressursid, alates tehnikast, koolitustest, lõpetades virtuaaltuuridega.

Priit Parro sõnas ettekande lõpus, et eesmärk on kaasata 13-26-aastased noored üle Eesti.

Supertegu! Energiat loojatele ja arendustiimile!

Kiirtee, millel aasta on sõidetud, on nagu kosmoseraketi start

Paneeldiskussioonis arutlesid Kaupo Saar, Kadri Rõõm ja Kaire Mertsin huvihariduse andmise võimalikkuse üle kriisiajal.  

Paneeldiskussioon huvihariduse võimalikkusest kriisi ajal.
Foto: Gert Lutter


Väljavõtteid arutelust:

Kuidas aasta on läinud?

⇒ Vahetu kontakti puudumine viis nn esimese laine ajal märkimisväärse hulga lapsi huviharidusest ära.
⇒ Esimene ehmatus võttis jalad alt. Huvihariduses on rohkem praktilist õpet ja üleminek oli keeruline.
⇒ Riigi abi toetuste näol oli ääretult oluline, näiteks lapsed said pillid koju.
⇒ Uus laine on toonud kohanemise, lapsed on seekord rohkem paigas ja saavad ekraani taga hakkama.

“See aeg on muutuste juhtimise meistriklass õpetajatele,” arvab Kaire Mertsin.

⇒ Õpetajad pidasid vastu ja liikumist on vähe.
⇒ Internetitunnid väsitavad õpetajat rohkem. Lisajõud aitasid.
⇒ Treener teeb enda tööd südamega, piirangud võtavad entusiasmi maha, kurikad ja rõngad ei sobi kodudesse ja 10 lapsega piirang tõi kaasa tohutu töökoormuse.
⇒ Energia õpetajate koostöös on väga suur. Pärnu kogemus näitab, et muutused toimusid kogu aeg, imetlusväärne hakkama saamine õpetajatel. Vaimset kurnatust, et see ei lähegi mööda, on samas rohkem.
⇒ Trummi õnneks mängida sai, küll mitte suurtes gruppides. Eriala võimaldab, et pigem individuaalsed tunnid. Aga nüüd kõik taas ekraanide taga.
⇒ Olgu või läbi ekraani, aga see on noorte elustiil ja noored tahavad kokku saada.
⇒ Uus väljakutse on, kuidas last ekraani taga aidata, kui on läbipõlemise oht, huviõpetaja märkab sageli lapse silmadest, kui on mingi mure.

Lapsevanematele medal mõistmise ja operatiivsuse eest

⇒ Treeneri koormus suhtlemisel lastevanematega on veelgi tõusnud. Suhelda tuli ka nädalavahetustel. Kadri Rõõm kiidab lastevanemate operatiivsust, Nemadki pidid kiiresti reageerima, kui trenniajad muutusid.

”Trummikoolis on samuti väga mõistvad lapsevanemad, “ kiidab Kaupo Saar.

⇒ Mertsini kogemus on samuti vaid tunnustav, sisekommunikatsioon, oluline info on jõudnud lapsevanemateni. Suhtluskanalid on üle vaadatud ja toimunud on imelised muutused.

Keeruline teema RAHA

⇒ Kui on näha, et maksmisega on probleeme, on erinevaid lahendusi. Õppemakse on vähendatud, kui tunde on vähem saanud teha. Pärnu on lapsevanematele appi tulnud, on erinevad sotsiaaltoetused. Koolijuht saab anda soodustuse perele 50 kuni 100 protsenti, kui näeb abivajajat.
⇒ Rahaline abi on väga oluline, näiteks instrumentide soetamine, mis võimaldab lastel kodus õppida.
⇒ Väljakutse on olnud väga suur. Koolijuhi laual on koos kõikide töötajate eraelud nii hakkama saamine, lapsed kui töö. Kõik ebameeldivad üllatused. 

“Kui palju see kõik on meid muutnud? “ küsib diskussiooni lõpus Kaire Mertsin.

Ja ongi punktipanemise aeg. Konverentsi suurepärased moderaatorid Triino Lest ja Mikk Saarela võtavad toimunu kokku.

“Äärmiselt mõnusad lõunatuuled puhuvad, “ ütleb Triino Lest. Ja “miks üldse?” on saanud kuhjaga vastuseid.

Ilma kultuurita ei saa, ja teie, tänased konverentsil osalejad, olete maa sool, teie õlul on praegu rohkem, kui noore Indreku, kes isa kukil kandis.

Austet lektorid, aitäh, et energiat ja usku jagasite!

Kohtumiseni taas aastal 2022, loodetavasti siis juba päris ruumis, päriselt Saaremaal!

Konverents on järelevaadatav youtube`is: https://youtu.be/m95jJ7aVQzU

Konverentsil toimunust tegi ülevaate Marit Tarkin, Kuressaare Gümnaasiumi õpetaja.




 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar