Alanud on uus õppeaasta ja lapsed istuvad taas koolipingis. Seega on sobiv aeg pöörata rohkem tähelepanu kooli õppekeskkonnale ja selle varjatud võimalustele.
Laste igapäevane eluviis on muutumas järjest istuvamaks. Igapäevaseks on kujunemas laste iseseisva liikumise asendumine vanemate poolt suunatud tegevuste ja liikumistega avalikus ruumis. Pidevalt kiirustades sõidutatakse lapsi autoga kooli, trennidesse, huviringidesse ja sõprade juurde ning aina vähemaks jääb võimalusi lihtsalt väljas viibimiseks, juhuslikeks kohtumisteks sõpradega tänavatel või mänguplatsil. Vähene liikuvus vabas õhus mõjutab laste tervist, tekitab stressi, pärsib keskendumisvõimet ja sotsiaalseid oskusi ning vähendab nende võimet märgata enda ümber toimuvat. Muuhulgas kaasneb sellega kõigile tuttav kooliväsimus, kus õppeainete omandamine on raskendatud ning tulemuslikkus pärsitud.
Pideva teleri ja arvuti taga istumise tagajärjel on lapsed võõrandunud loodusest. Paraku tuntakse paremini automarke, rõivabrände ja suurkorporatsioonide nimesid, kui näiteks kodumaiseid linnu- ja loomaliike. Richard Louv (2005) on selle aina rohkem leviva nähtuse nimetanud loodusdefitsiidi häireks. Seetõttu on oluline leevendada siseruumides ja arvuti taga viibimisega seotud kõrvalmõjusid ning luua lastele sobiv looduslähedane ja loominguline keskkond.
Võimalusterohked koolihoovid
Selleks pakuvad suurepäraseid võimalusi koolihoovid, mis Eestis on juba kümnendeid olnud enam-vähem ühe standardi järgi kujundatud ning kus puudub loominguline lähenemine olemasolevale ruumile. Enamasti ümbritsevad koolimaju paar (asfaltkattega) staadioni ja mõni muruplats. Õpilastel on vähe valikuid kooli välisterritooriumil aja veetmiseks ja erinevate, sealhulgas õppetööga seotud tegevuste harrastamiseks ja mänguliseks eneseväljenduseks. On koole, mille hoovid on peale õppetunde õpilastele suletud, mistõttu lapsed on sageli ummikseisus, kuna neil pole sobivat ruumi, kus peale tunde eakohaselt aega veeta.
Kool ja selle ümbrus on territoorium, millega lastel on tihedaim side, seega on koolihoovid sobivaks kohaks lastele paremate liikumisvõimaluste loomiseks ja nende füüsilise aktiivsuse suurendamiseks. Samuti on koolimaastik noortele oluline väärtuste ja turvatunde looja. Hetkel pole veel tavaks arutleda lastega ruumiga seotud küsimuste üle. Samuti pole levinud noorte osalus neid ümbritseva ruumi planeerimisel. Häid näiteid laste ja noorte kaasamisest ruumi kavandamisel leiab aga piisavalt nii lähiriikidest nagu Taani, Norra, Rootsi, Holland, Saksamaa, kui ka kaugemalt USA-st, Austraaliast jne. Kindlasti ei peaks noorte kaasamist ja osalust vaatama kui kohustust, vaid mõtlema, milliseid võimalusi ja uusi väljundeid see planeerimisprotsessi lisab, sest lapsed on loovad ja koostööaltid. Lastes õpilastel kooliruumi ümberkujundamisel osaleda, suureneb ka nende soov ümbruskonnast hoolida ning selle muudatustes ja arengutes kaasa rääkida. Laste osalus on tähtis osa ruumiharidusest, mis omakorda annab noortele hea ja tugeva aluse ümbritseva ruumi tunnetamisel ja kujundamisel, samuti oskused hilisemas eas planeerimisprotsessides osalemiseks.
Koolihoovide integreerimine õppetundidesse
Koolihoovi ümberkavandamisega kaasnevad tegevused on hõlpsalt integreeritavad õppeprotsessi. Õpilased saavad osaleda juba koolihoovi planeerimise algstaadiumis kaardistamisprotsessi juures. Erinevaid kaarte ja fotosid kasutades õpitakse tundma enda kodukandi ajalugu ja geograafiat. Hilisemas etapis saab planeerimist integreerida arvutiõppega, kus õpilastel on võimalik GIS-programmide abil üles joonistada planeeritavad muudatused. Ruumimudelitega töötamise kaudu saab õpilastele tutvustada erinevaid materjale, struktuure, vorme ning arendada nende ruumilisust ja loovat mõtlemist.
Kindlasti on koolihoovide rajamisel oluline jälgida kohaliku ökoloogilise tasakaalu säilimise ja taaskasutuse põhimõtteid ning tutvustada neid õpilastele juba varakult. Näiteks tuleks selgitada jäätmekäitluse printsiipe ja korraldada üheskoos kooli prügimajandust. Rajades koolihoovi oma juurvilja- või viljapuuaia, on võimalik õue viia nii bioloogia kui ka kodunduse tunnid. Nii saab kooliaedades jälgida aastaringselt taimede elutsüklit. Koolihoovides on võimalik edukalt läbi viia füüsika, matemaatika ja keskkonnaõpetuse tunde, samuti kirjanduse ja keeleõppega seotud tegevusi.
Üheskoos koolihoovi kavandamine ja rajamine aitab kaasa riikliku õppekava järgsete üldpädevuste arendamisele. Nii edendab koostegemine sotsiaalset ja kodanikupädevust ning suhtluspädevust, planeerimine ja meeskonnatöö enesemääratluspädevust. Õuesõpe koolihoovis avardab ka laste üldist maailmapilti ning läbi selle õpipädevust, matemaatika- ja loodusteadustealast pädevust, samuti ettevõtlikkuspädevust.
Õppimise ajal õues viibimine muudab meeled avatumaks ning võimaldab saadud infot vastu võtta läbi kuulamise, nägemise, kompamise, haistmise, kuid teravdab samal ajal tähelepanu ja õpetab looma kogemuslikke seoseid looduses toimuva vahel.
Arendav risk
Kindlasti ei tohi unustada, et lapsed armastavad oma tegevuses spontaansust ja riskide võtmist. Kahjuks on vähenenud laste võimalus riskida ning erinevaid elus ette tulevaid situatsioone ja ohte läbi mängu kogeda. Riskide võtmine etendab lapse arengus aga väga olulist rolli. Seetõttu võiks koolihoovidesse paigaldada ka mängulisemaid elemente nagu puitskulptuurid ronimiseks ja turnimiseks, väiksemad veesilmad või hoopis põõsaslabürindid. Koolihoovi võiks mahtuda ka väike varjualune, kuhu on võimalik sajuse ilmaga eralduda ja seal õppetunde läbi viia või niisama puhata. Richard Phillips nimetab oma 2014. a uurimuses ruumi kui uudishimu tekitaja tähtsust ehk oluline on kujundada koolihoovist keskkond, mis ergutaks laste uudishimu ning ärgitaks neid aina uutele küsimustele.
Tänapäeval näeme, et tihti seisavad koolide spordiväljakud õhtuti ja peale õppetööd tühjana ja seega pole nende kasutus piisavalt otstarbekas. Lihtsate maastikukujunduse võtetega on võimalik muuta kooliümbrus kogu pere kooskäimise kohaks. Sagedane murekoht õpetajate ja lapsevanemate hulgas on aga koolihoovide turvalisus. Kardetakse vandaalsete ja agressiivsete kampade kogunemisi, mistõttu parema meelega hoitakse kooliterritoorium peale tunde hoopis suletuna. Kahtlemata on see põhjendatud kartus, kuid et kindlustada koolihoovide korrashoid ja kaitsta neid võõraste eest, ei ole tingimata vaja hoove lukustada. Kaasates koolihoovide ümberkujundamisse lapsevanemad ja kohaliku kogukonna, saab tagada ka territooriumi hilisema korrashoiu. Ühine koolihoovi haldamine suurendab ühelt poolt koostegemis- ja õppevõimalusi vabas õhus, teisalt annab turvatunde. Koolihoovi pidevas kasutuses hoidmine näitab omakorda kutsumata külalistele, et hoovil hoitakse silma peal. Kui avalik ruum on lastele turvaline, väheneb lastevanematel vajadus pideva järelevalve järgi, mis omakorda loob lastele suurema liikumis- ja tegevusvabaduse ja iseseisvuse.
Kõik eelnevalt nimetatud aspektid nõuavad kahtlemata põhjalikku analüüsi ning tihedat koostööd õpetajate, õpilaste, planeerijate, lastevanemate ja teiste osapoolte vahel. Oluline on mõista, et koolihoovide kujundamine noorte osalusel võimaldab kinnistada sealse koha identiteeti ning luua just konkreetsele koolile omane ruum. Andes ümbritsevale ruumile tähenduse läbi loominguliste tegevuste, loovad noored läbi osaluse endale isikupärase koha. Efektiivne ja loominguline ruumikasutus annab ühtlasi lastele ja noortele võimaluse mitmekülgsemaks arenguks.
2015. a septembris toimub Linnalabori eestvedamisel teine üle-eestiline kooliõpilastele suunatud arhitektuurikonkurss “Minu unistuste koolihoov”, mis ootab õpilaste visioone põnevast ja mitmekülgsest koolihoovist. Loodetavasti ärgitab konkurss koolides hoovide teemat laiemalt arutama ja annab noortele hea väljundi oma ideede tutvustamiseks. Rohkem infot konkursi kohta www.nooredarhitektid.ee
Artikkel ilmus ka 4.09.2015 Õpetajate Lehes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar