Teisipäev, 30. jaanuar 2018

Modernne perekond – kool, teater ja veeb

Mihkel Seeder ja Mari-Liis Velberg, VAT Teater

Ühiskond, nagu haridussüsteemgi, liigub aina tihedama põimituse suunas. Arengu võtit nähakse valdkondade ühendamise ja terviktunde (või -kogemuse) loomises. Kui teater tahab ajaga kaasas käia, siis peab seegi institutsioon muutuma avatumaks ja leidma võimalusi erinevate valdkondade liitmiseks.

VAT Teater tajub seda vajadust eriti selgelt, sest suur osa teatri tähelepanust kuulub just noorele vaatajale. Võttes eeskuju saksa ja inglise laste- ja noorteteatritest, kus aastakümneid on teater mänginud olulist rolli kogukonna ühendamises, on VAT Teater pannud palju rõhku tugevate suhete loomisele koolide, huvi- ja noortekeskustega. Tänu entusiastlikele õpetajatele on see suhe muutunud äärmiselt viljakaks. Ühiselt on välja töötatud lai valik noortele suunatud programme: töötoad, vestlusringid, õppematerjalid ja koostööprojektid.

Foto lavastusest "Netis sündinud". Foto autor Siim Vahur
Viimastel aastatel on lisandunud aga veel üks oluline osapool – veeb. Internetist ja eriti just erinevatest sotsiaalmeediaplatvormidest on saanud ühtaegu oluline suhtlusvahend ja teemadeallikas. VAT Teatris on viimastel aastatel esietendunud neli veebist pajatavat  või seda valdkonda puudutavat lavastust: „Kas sulle meeldib porno?” (2008), „Netis sündinud” (2013), „Estonian hikikomori” (2015), „Web Demon” (2016) ja „Mister Green” (2017) – nendest kolme loomise juures on suhtlus koolide, õpetajate ja õpilastega mänginud otsustavat rolli. Just noored on öelnud teatritegijatele, mis neid veebi juures kõige enam puudutab ja millele võiks tähelepanu pöörata.

Nagu ütleb pealkiri „Netis sündinud” siis on selle lavastuse keskne idee lihtne, kuid mõtlemapanev: uus põlvkond mitte ei õpi aastatega arvuti ja interneti kasutamist selgeks, vaid ongi selle keskkonna osakene. See on nende noorte koduhoov. Ja kuna internetis kehtivad pisut teistsugused reeglid, siis tasub noorte mõistmiseks ja kõnetamiseks neid „oma keskkonnas” vaadelda.
Lavastuse „Web Demon” tarbeks lõi dramaturg Mihkel Seeder kinnised Facebooki-grupid, kus noored mängisid läbi erinevaid internetifenomene (viral post, trollimine jne), et mõtestada mänguliselt, kuidas sotsiaalmeedia toimib. Veeb tekitab samuti anonüümsusetunde ning noortel on end selles keskkonnas tundlikumate teemade puhul lihtsam avada. Samas, kui on loodud vastastikune usaldus, saab üheskoos osutada ka veebi ohukohtadele ja küsitavustele. „Web Demoni” jaoks korraldas VAT Teater üle-Eestilise ideekonkursi, kus noored said kirja panna erinevaid linnalegende, mida nad on Internetisügavuste kohta kuulnud.
2018. kuulutab VAT Teater välja järgneva konkursi, pealkirjaga VAT, kus dialoog!. Selle raames oodatakse kooliõpilastelt stseene, millest põnevamad võivad järgmisel hooajal jõuda lavalaudadele.

Foto lavastusest "Mister Green". Foto autor Siim Vahur
Lavastusega „Mister Green”  aga otsustati astuda just nimelt vastassuunas – netist eemale. See lugu räägib läbi ja lõhki digi-inimesest, kes arvutiviiruse tõttu on sunnitud oma täielikult mehhaniseeritud ja digitaliseeritud kodust põgenema ning leiab end ühtäkki ürgmetsas – paigas, kus kehtivad hoopis teistsugused reeglid. Sellegi lavastuse loomisel kasutati õpilaste ja õpetajate abi. Peamine rõhk pandi vajalike teemadevaheliste seoste leidmisele. Rõõmustav oli näha, et üht lavastust saab kasutada nii inimese- ja loodusõpetuse kui informaatika ja geograafia tunni täiendusena. Lähtuvalt õpetajate ja õpilaste kommentaaridele loodi lavastuse juurde ka spetsiaalne improteatri-töötuba „LooVAT mõtlemist” ja koostati õppematerjal, mis on kõigile huvilistele VAT Teatri kodulehel vabalt saadaval. VAT Teatri huvi veebiteemade osas ei näita raugemise märke, sest töös on järgmine noortelavastus „#kaotamindära”, mis keskendub just interneti varjupoolele. 

Lilleküla Gümnaasiumi õpilased osalemas improteatri töötoas "LooVAT mõtlemist" 
Just sellised kogemused näitavad, et tiheda suhtluse ja põimitud teemadega saab luua teoseid ja (õppe)materjale, millel on laiem kasutusvõimalus kui vaid ühekordne teatrielamus. Esmapilgul võib ju tunduda, et teatril, koolil ja veebil pole omavahel tugevat seost, kuid tegelikkuses ma alles hakkame mõistma, kuidas näiliselt erinevaid eesmärke kandvad organisatsioonid ja keskkonnad saavad üheskoos anda õpilastele võimsa ning hariva kogemuse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar