Reede, 20. mai 2022

Öko-kunstiteraapia kui üks võimalus õpetaja tööriistakastis

10. mail tutvustasid kümme Tallinna Ülikooli tudengit grupile õpetajatele ja kunstiterapeutidele öko-kunstiteraapia kasutusvõimalusi kooli- ja igapäevatöös. Läbinisti praktiline päev pani osalised tegutsema käbide ja kivide, puukooretükkide ja looduslike värvidega ning loovusest puudu ei tulnud. Töötuba toimus Tallinnas TLÜ Räägu tänava õppehoones.

ELU-õppeaine andis tõuke

Öko-kunstiteraapiat tutvustav töötuba sai teoks tänu Tallinna Ülikooli ELU-õppeainele. Tegu on erialasid lõimiva uuendusega, kus projektis teevad koostööd erinevate erialade ning tasemete üliõpilased. ELU-projektid on väga mitmekesised ja need annavad osalejatele võimaluse omandada uusi teadmisi väljaspool oma valdkonda ning arendada meeskonnatööoskusi.
Projekt “Öko-kunstiteraapia töötoa ettevalmistus ja läbiviimine” tõi kokku tudengid kunstiteraapia, integreeritud kunsti, muusika ja multimeedia; käsitöötehnoloogia ja disaini; eripedagoogika ning Euroopa nüüdiskeelte ja kultuuride erialadelt. Töötoa läbiviijaid ühendas huvi kunstiteraapia kasutamise vastu oma igapäevatöös, soov taastada laste ühendus loodusega, aga ka teadlikud keskkonda säästvad valikud. Igaüks kümnesest grupist panustas töötoa ettevalmistusse erialaseid teadmisi kui ka aega materjalide kogumiseks.

Looming aitab tõketest üle saada

Kunstiteraapias üldiselt kasutatakse loomingulisi tegevusi, sh joonistamist, värvimist, kollaažide tegemist, voolimist jms kliendi-terapeudi suhtes selleks, et saavutada personaalseid indiviidile sobivaid terapeutilisi eesmärke. Loovtegevused on kunstiteraapias esmane suhtlusvahend. Kunstiteraapiat kasutatakse ennekõike siis, kui inimesel on raske (või ka füüsiliselt võimatu) end sõnadega väljendada. Kõik see kehtib ka öko-kunstiteraapias, ainult et siin kasutatakse mitte klassikalist pintsel-paber-pliiatsit, vaid kõikmõeldavaid looduslikke materjale. See aitab taastada inimese kontakti loodusega, aitab oma tundeid, mõtteid, uskusmusi, probleeme paremini väljendada ning lisaks on meetod keskkonnasõbralik.

Suure ühise mandala tegemine. Foto autor: Epp Sussen

Öko-kunstiteraapia suuna looja on professor Theresa Sweeney USAst, kes on psühholoogina tegutsenud üle 25 aasta. Öko-kunstiteraapia sai laiemalt tuntuks 1990ndatel aastatel. Sweeney näeb öko-kunstiteraapiat kui loomingulist protsessi, mida igaüks meist saab kasutada just talle meeldivas ja sobivas looduskeskkonnas. Taotletakse samu tulemusi nagu verbaalses teraapias – isiklik taipamine, konfliktide lahendamine, sisemine paranemine ja eneseavastamine.

Looduslike materjalide kasutamine vähendab pingeid

Kõigest sellest räägiti ka töötuppa tulnud huvilistele ning lisaks rääkimisele alustati kohe ka praktikaga. “Osalejad proovisid omal käel, kuidas erinevad harjutused mõjuvad. Nad võrdlesid, mis tundeid tekitab, kui teed harjutust klassikaliste kunstivahenditega ja sama harjutust pärast loodusest pärit vahenditega,” selgitas Tallinna Ülikooli kunstiteraapia eriala tudeng Epp Sussen. “Töötuba algas nimedega seotud harjutustega. Osaleja mõtles mõne looma või linnu peale ja disainis oma nime selle värvides. Algul kasutati vildikaid, pliiatseid, õlipastelle. Järgnes harjutus, kus tuli nime esitäht disainida ainult looduslikke materjale kasutades. Meil oli varutud käbisid, okse, nööri, kive, suured tükid puukoort, sulgi, kuivanud taimi jms. Järgnes arutelu, missuguseid erinevusi nad ülesande täitmisel tunnetasid. Osalejad ütlesid, et kui kasutati klassikalisi kunstivahendeid, siis püüeldi ilusa tulemuse poole, tekkis tunne, nagu oleks koolis ja tuleks hea hinne saada. Looduslike vahendite puhul mitte mingit survet ega pinget ei tunnetatud, tegutsemine oli puhas looming, nauding.”

Looduslikust materjalist nimetähe kujundamine - K-täht. Foto: Epp Sussen

Millal kasutada öko-kunstiteraapiat koolis, õppetöös? “Ega nii polegi mõeldud, et täna teeme matemaatikatunnis kunstiteraapiat ja loeme käbid kokku. Aga õpetaja saab läbi kunstitöö panna õpilase ennast väljendama. Seda võib kasutada n-ö tõkke ületamiseks enne rasket vestlust, või kontakti saavutamiseks lapsega, kes on väga kinnine ja tagasihoidlik. Looduslikud vahendid, mida laps saab kasutada täiesti vabalt, peaks pingeid leevendama. Õpetaja ei pea olema terapeut, aga võibolla sellised harjutused aitavad tal muid ülesandeid täita. Öko-kunstiteraapia on vahend õpetaja tööriistakastis,” selgitas Epp Sussen.

Tööriistakast kaasa

Ja tööriistakasti said kõik osalejad sõna otseses mõttes kaasa: korralikud suured kastid, kus sees esmane varustus (käbid, kivikesed, oksad, sammal, looduslikud värvid jms) öko-kunstiteraapia kasutamiseks tunnis. “Osalejad olid väga rahul, said hakata kohe kasutama. Juba järgmisel päeval saadeti meile fotosid, kus oli näha, kuidas lapsed tegutsevad,” sõnas Epp Sussen.
Ka tagasisidest oli näha, et töötuba oli igati kasulik kogemus. Küsimusele, kus ja kuidas töötoas saadud teadmisi praktikasse rakendate, vastati näiteks 1.-3. klassi klassitunnis, Ukraina lastele mõeldud loovustunnis, keelekümbluslaagris hommikuse sissejuhtava harjutusena, või ka lihtsalt koos isiklike lastega. “Juba mõni oksake, samblatutt aitab otsida mõtet, tunnet enda/lapse sees,” kirjutas üks osaleja. “Väga praktiline. Saan kasutada mitte ainult kunstitunnis, vaid ka floristikas,” tõdes teine.
Meeldis ka see, et töötuba tuletas meelde: looduses on hea õppida ja looduses on kõik õppimiseks (ja öko-kunstiteraapiaks) vajalik olemas.

Madli Leikop

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar