Esmaspäev, 25. aprill 2016

Võti ülemäärase õppekoormuse vältimiseks peitub õpetajate omavahelises koostöös


Pille Liblik

Haridus ja Teadusministeeriumi üldhariduse osakonna asejuhataja


Eestis on koole, kus ollakse ikka veel kinni nii-öelda igaks juhuks kõige ära õpetamises, kuigi sellega teadmised ei süvene. Õpetajatel tekib hoopis frustratsioon, sest õpetades pingutatakse üha enam ja enam. Kujundlikult püütakse juba täis klaasi täita veel enam ja ollakse üllatunud, kui see üle ajab. Tegelikult on koolidel praegugi kõik võimalused ja õigused probleemi lahendamiseks.

Ülekoormatud ja ainekeskse õppekava teema tõuseb kõneks eriti kevadel, kui kooliväsimus on maad võtmas. Eesti kool peab töötama nende põhimõtete kohaselt, mis on kirjas riiklike õppekavade üldosas ja ainekavades. Paraku juhtub ikka veel, et koolid ja õpetajad ei teadvusta vajadust läheneda õpilasele terviklikult, tegeleda tema üldise arengu toetamisega ning hoida tasakaalus ainealaste teadmiste omandamist ja oskuste kujunemist. Õppekavade põhimõtete järgimata jätmine ongi õppimis- ja õpetamiskoormuse  suurendamise üks põhjusi.

Riiklik õppekava seab esikohale õppija huvid ja võimekuse, sätestades kokku lepitud standardi teadmistele, oskustele ja hoiakutele, mida laps teatud ajaks peab omandama. Õppe korraldamisel tuleb lähtuda lisaks õpilaste individuaalsusest ka kooli eripärast ning vastavalt sellele koostada kooli õppekava. On selge, et kool Lõuna-Eestis või rannikul, suurlinnas või metsade keskel saab muuta  õppimise ja õpetamise huvitavamaks osalt sarnaselt, kuid osalt erinevalt. Kui õppekava võimalusi järgida vaid deklaratsioonidena, siis jääbki üle ainult ainekesksus ehk soov kõik ära õpetada, hoolimata sellest, mida inimene pärast kooli lõpetamist teadma peaks. Kõige olulisem õpilase jaoks on ju ikkagi saada koolist alus elus hakkama saamiseks, oma seisukoha kujundamiseks, kriitiliseks suhtumiseks ja konstruktiivseteks lahendusteks.

Ainekesksuse vähendamiseks on õpetajatele abimaterjalina koostatud õppeprotsesside kirjeldused. Nendesse on kätketud tänaste õpetajate tarkus selle kohta, mida laps peab oskama koolitunni, õppeaasta ning kooli lõpuks ja pärast seda. Õpetajad on kirjeldanud, missugused on võimalused siduda tervikuks erinevate ainete taotlused, kujundada inimeseks olemise oskust ja jõuda soovitavate õpitulemusteni. Ära on näidatud, kuidas  õppetegevuse kavandamisel saab jätta ruumi ka koostööks ja õpitu kinnistamiseks. Edasine sõltub juba konkreetsest koolist ja sellest, kas on võetud aega küsida endalt ja kolleegidelt „miks ma seda või teist õpetan? Mida õpilased minu tegevuse tulemusena oskavad?“ Iga kooli, kus on märke aine- ja ainekavakeskse lähenemisega õpetamisest, õpetajad ja juhtkond, peaksid endale neid küsimusi esitama. Lahenduseks ei ole riikliku õppekava ignoreerimine, vaid kooli õppekava arendamine riikliku õppekava põhimõtetest lähtuvalt.

Järjest enam kostab arvamusi ainekesksusest lahtisaamise vajadusest. Tõepoolest – ei pähe tuubitud korrutustabel ega võõrkeelsed väljendid kasvata inimest, aga neid omandamata ei saa panna alust analüütilisele mõtlemise ega võõrkeeles suhtlemisoskuse kujundamisele. Iseasi, kas korrutustabeli õppimine ja hindamine on matemaatikaõpetuse pärusmaa või suudetakse oskust kasutada loodus-, sotsiaalteadustes ja muudes eluvaldkondades. Kas eluks ja edasiõppimiseks vajalik suudetakse omandada mitte näiteks 120, vaid 96 kursuse jooksul.

Nii õpetajate, lapsevanemate kui ka koolijuhtide soov on vähendada õppekoormust ja omandatavate detailide mahtu, kuid kõik kärped peaksid olema tehtud kellegi teise arvelt. See tähendab, et kõige lihtsam õigusaktidesse sisse kirjutatud kohustus ja ühtlasi privileeg – teha koostööd – ei toimi.

Et toetada koole veelgi enam ainekesksuse vähendamisel, õppeainete lõimimisel ja koostöö soodustamisel, oleme algatanud ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused.  Ennekõike tähendab see igas õppeaines kokku leppimist, kas oleme valmis õppe mahu vähendamiseks millestki loobuma ja aru saama, et ei õpilased ega õppeaeg ole kummist. Erinevate ainete õpetajatelt nõuab see teatud loobumisi ja tunnistamist, et seniste harjumuslike kirjeldatud õpitulemuste loendit on vaja revideerida. Sellised kokkulepped õpetajate seas annavad eeskuju õpilastele ja tõstavad lapsevanemate usaldust Eesti kooli vastu. 

Artikkel ilmus esmakordselt 22. aprillil 2016 Õpetajate Lehes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar