Esmaspäev, 15. august 2016

Iga kool on kogukonnakool, kui ta nii otsustab

Huvitav Kooli Arvamusfestivali aruteluteema oli „Kas Mustamäe kool on kogukonnakool?“ Intrigeeriva ja kujundliku pealkirja all pidasime silmas suurt kooli pigem anonüümses keskkonnas. Tahtsime teada, kas kogukonna kaasatus suure kooli ellu ja kooli kaasatus seda ümbritsevasse kogukonda on eesmärk omaette? Mida kogukonnakool tähendab ja kuidas kogukonna seotust kooliga saavutada?

Kokku arutlesid vihmasel laupäeva hommikul nende küsimuste ligi 40 inimest. Tegelikult sai iga arutelugrupp oma küsimused ise välja mõelda, aga kes need inimesed olid? Väikeste ja suurte koolide juhid, õpetajad, hariduseksperdid, õpilased, sotsiaalpedagoogid, lapsevanemad ja teised huvitavad, targad ja ilusad inimesed. Arutelugrupid otsustasid lahata erinevaid küsimusi: miks üldse peaks üks kool olema kogukonnakool? Kas see on parem kui olla lihtsalt kool? Kes moodustavad kooli jaoks kogukonna? Mis teeb koolist kogukonnakooli?

Jah, kogukonnakool olla on parem kui tavaline kool, leidsid enamik kokkutulnud arutlejatest. Miks? Tuleb lähtuda lastest. Neil on turvalisem ja parem, kui nende jaoks on olemas ühte jalga astuv tugimeeskond. Kooli ja kodu usalduslik suhe loob selle meeskonna. Turvaline keskkond aitab lastel sotsialiseeruda. Kogukonnakool õpetab suhtlema ja sedagi, et inimsuhted on elus kõige olulisemad (see on teaduslikult tõestatud) ning neid tuleb hoida. Samuti tähendab kogukonnakooliks olemine, et igasuguseid ressursse on rohkem, aga ka jaotatud vastutus ja n-ö sotsiaalne kontroll, sest terve küla kasvatab last.

Arutelugrupi joonis, mis kujutab kogukonnakooli vs kahte tavalist
Mis juhtuks, kui kool võtaks ise vastu väljakutse olla kogukonnakool? Üks grupp leidis, et ega keegi teine ei saagi seda kooli eest teha. Hakkajad noored näiteks õpilasesindus on väga võimas ressurss kaasamiseks ja kogukonna sidumiseks, mida kool saaks kasutada. Kuid enne tuleb aru saada, miks kaasata? Muutused liiguvad seestpoolt väljapoole – kogu koolipere peab kogukonna lõimimise vajadust mõistma. Sellisel juhul hakkab sõna levima nii õpetajatelt, lastelt, ülejäänud koolipere suust. Kolmandaks saab koos kogukonnaga tehtavad tegevused õppekavaga siduda – see ei ole asi iseeneses või lisamure aga orgaaniline protsess, kui on olemas tahe.

Milline on kogukonnakool?
- kaasaja
- avatud
- mitmekülgsete võimalustega
- annab tuge täiskasvanutele
- huvitav
- selle kooli omavalitsuses kasvab heaolu, sest tehakse koostööd
- kool kui kohaliku elu arengumootor

Ühe arutelugrupi visualiseering
Miks lapsel peab olema mitu identiteeti nagu eraldi kooli ja kodu laps, kui võiks olla üks terviklik laps. Kogukonna moodustavad ühiste huvidega inimesed – mõttekaaslased, aga kui lapsevanem ei tunne sidet kooliga, siis niisama see tunne ei teki – selleks tuleb midagi teha ja selleks on kõigepealt vaja kooli tahet. Tahet teha koostööd ettevõtete, asutuste, vilistlaste, kohalike elanike ja ennekõike lapsevanematega. Lokaalsus kogukonna määratlemisel ei ole kõige olulisem tegur – oluline on ühine huvi, eesmärk, mõtteviis ja tahe. Kool loob sillad ehk aluse koostööks, sest lapse areng ja koostöö kogukonnaga on omavahel seotud.

Miks koostöö kogukonnaga ikkagi oluline on:

- Luuakse ühine väärtusruum
- Õpitakse ja õpetatakse koostööd tegema ning laste sotsiaalsed oskused paranevad
- Tekib meie-tunne
- Õpitakse koos probleeme lahendama st ühe laua taga
- Infoliikumine paraneb
- Õpetajal on tuge
- Õpilaste hääl on kuuldavam
- Haridustasemetevahelised sidemed on tugevamad
- Laps on eluks paremini ettevalmistatud omades elulisemat haridust ning olles haritum
- Kasvatatakse vastutustundlikud kodanikud

Kogukond
Miks see siis ei toimi? Kogukond on passiivne ja inimesi on raske kaasata, jõudsid mitmed arutlejad järeldusele. On harjutud sellega, et koolielu on perest eraldiseisev. Samas nähakse siin probleemi, kui kodu ei tea, mis koolis toimub, sest info ei liigu.

Viidati ka võimalikele ohtudele: kas pole vähem probleeme, kui kogukonda on vähem kaasatud kooli tegevustesse, sest mida rohkem arvamusi, seda rohkem läheb aega ja vaeva nendega tegelemiseks ning kes lõppkokkuvõttes ikkagi vastutab?

Kool pelgab liiga aktiivset lapsevanemat, kes pidavalt õppimisse sekkub. Äkki ilma selleta saaks palju kiiremini ja loovamalt tegutseda? Avatus ja suhted ei ole eesmärk omaette, leiti ühes grupis. Kui lapsevanem ei käi koolis, siis see ei tähenda, et ta ei ole kogukonnaliige. Kui ta tahab omaette tegutseda, siis laseme tal seda teha, arvati samuti. Kogukonnakool võtab vastutuse kehtestada ka need reeglid, kuidas koolile ja õppetööle tagasisidet antakse ja see süsteem toimub. Lapsevanemad ei saa nõuda, et midagi nende taktikepi järgi pidevalt muudetakse. Nad peavad teadma, kus neil on sõnaõigus ja kus mitte, aga samas ei tohi tunda, et on kõrvale jäetud.

Olgu, hakkame kaasama, aga mis siis saab, kui keegi ei arva, et kogukonnakooliks hakkamine on hea mõte? Leiti ka, et kogukond võib olla ka kahjulik, kui selle sees hoitakse liialt omasid. Vahest varjatakse ka mõnda halba teguviisi nii? See tuleb hariduse kvaliteedi arvelt.

Mida kogukond koolilt ootab?
Vanemad ootavad seda, et lapsed saaksid hea hariduse. Samuti oodatakse, et kool õpetaks eluks vajalikke oskusi ehk uue õpikäsituse rakendumist ning seda, et koolis oleksid tööl avatud ja pühendunud õpetajaid, kes armastavad oma tööd. Lapsevanemate jaoks on veel oluline, et kool kannaks nendega ühiseid väärtuseid ja nii nemad kui ka õpilased saaksid olulistes küsimustes kaasa rääkida.


Ümbruskond võib mõelda, et kool ei puutu neisse nii kaua, kuni keegi ei lärma ega suitseta nende õuel. Teisalt soovivad nad ehk kooli ruume teinekord kasutada? Ümberkaudsed asutused sooviksid ehk oma tegevusi tutvustada? Mõned neist tunnevad ka sotsiaalset vastutust ning soovivad haridusse panustada. Aga mida lapsed tahavad? Ikka põnevat ja huvitavat kooli ja head pereelu.

Mida kogukond pakkuda võib?
Kohalikud asutused õppetööks materjale: paber, riidetükid, puit jne. Aga miks mitte ei võiks kooli külastada kohalik rõivadisainer? Äkki saaks kogukond lisaks materiaalsele panustada ka partnerlusega, aja ja inimressursiga. Kohalik pensionär saab koolihoovi koos lastega lilli istutada? Üle 60-aastased kohalikud elanikud on kasutamata potentsiaal koolielu rikastamisel. Näiteks sellega, kui nad aitaksid abiõpetajatena tunde läbi viia või saadaksid algklasside lapsi koju. Kohalik sportlane võiks aga kehalise tunnis oma alast, selle võimalustest, filosoofiast ja füsioloogiast rääkida. Samuti kohalik muusik või keelefiloloog, tegelikult kes iganes – kõik saavad kooliellu oma kogemuste, teadmiste ja oskustega panustada. Miks mitte aidata organiseerida ekskurssioone, teisi külastusi ja õpilaste tegevusi-toimetusi? See kõik tähendaks õpet, mis on praktiline, huvitav ja põnev.



Teiste arutlejate visualiseering
Arutelu tulemusena leiti, et iga kool on kogukonnakool, kui ta nii otsustab. Selleks peavad kool ja kogukond kandma samu väärtusi ja jagama samu huve. Igal kogukonnaliikmel peaks olema võimalus kooli panustada, kuid muudatus selleks algab koolist. Kool on kogukonna nägu ja vastupidi. Leiti ka, et klassijuhtaja saab olla kodu ja kooli vahelise lülina siin võtmetegur ning aidatakaasata ka kogukonda. Klassijuhataja võiks olla koolijuhi poolt veel enam tunnustatud ülesanne ja ametikoht.

Õhku jäid küsimused, kuidas murda müüte nagu see, et kogukonnakool saab olla ainult väike külakool? Kuidas luua kogukond mitmekeelses keskkonnas? Mis liidaks lõhutud kogukonda? Kust kogukonna kaasamisega pihta hakata? Küsimusi, mida edaspidi arutada, jäi ka peale poolteist tundi veel terve aastajagu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar