Kui klassiruum jääb kitsaks. Muuseumipedagoogika - NÕK 1990-test aastatest.

Kaja Visnapuu, Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrant

Tänapäevases, muutunud ja muutuvas õpikäsitluses on muuseumil nii kultuuriasutuse kui avatud õpikeskkonnana oluline osa elukestva õppe toetamisel kogu inimese elukaare vältel. Taasiseseisvunud Eestis on paarikümne aasta jooksul toimunud olulised arengud nii üldises ajalookäsitluses kui muuseumide sisus ja vormis, elust enesest tulenev vajadus aja- ja kultuurilugu aktiivselt taasmõtestada (Kõiva 2006, Raisma 2009), kajastudes nii väljapanekutes kui erinevate sihtrühmade vajadustega arvestamisel.

Mitmekesistunud ja arenenud on muuseumide haridustegevused suundumusega konstruktivistliku õpikäsitluse suunas, kus igaüks saab ise olla aktiivne teadmiste omandamisel, kogemuste saamisel ja mõtestamisel. Muuseumide haridustegevused on diferentseerunud ja eakohastunud. Lisaks traditsioonilistele, pigem täiskasvanuile mõeldud ekskursioonidele, pakutakse laste- ja noorterühmadele võimalusi osalemiseks erinevates muuseumitundides, õpitubades ja laagrites; peredele korraldatakse temaatilisi perepäevi (Visnapuu 2015).

Haritud inimese ellu kuulub ka teadlikkus ja harjumus muuseumeid kui mäluasutusi teabe-, õppimise-, elamuse- ja inspiratsiooniallikat külastada, alustades sellega juba eekoolieas.

Muuseum kui kultuuriasutus ja avatud õpikeskkond

Kultuur on keeruline ja mitmekihiline nähtus inimühiskonnas, mis avaldub nii aineliselt kui vaimselt ehk teisisõnu: kultuur on inimkonna elamise ja olemise viis. Kultuuriruum on seotud tihedalt keskkonna mõistega. Keskkond on kõik see, mis meid füüsiliselt ümbritseb ja kõik see, mida me vaimselt enda ümber loome. ( Vooglaid 2009).

Muuseumikeskkond on omamoodi unikaalne, tähenduslik ruum, mis on üheaegselt segu autentsusest ja kunstlikkusest, tõepärasest ja fiktsionaalsest. Kui õpikeskkonnana võib üldisemas plaanis defineerida õppimist mõjutavate tingimuste kogumit (Eensaar, 2003, 30), siis muuseumikeskkonna kontekstis on täpsem kasutada käsitlust, mis mõistab õpikeskkonda kui avatud, autentset keskkonda, kus õppijad saavad vabalt erinevate ülesannete ja probleemidega tegelda, kus on sotsiaalselt toetav õhkkond kognitsiooniks, mis aitab õppijail arendada oma arusaamu ja oskusi, sealhulgas probleemide lahendamist (Korhonen, 2004, 100, viidatud Visnapuu 2011). Seega saab muuseumide loodud füüsiline ruum ja vaimne õhkkond koos juhitud hariduslike tegevustega toimida kultuuris kasvamist toetava avatud (õpi)keskkonnana.

Eestis muuseumides on haridustegevuse üldmõistena kasutusel termin „muuseumipedagoogika“, mille all mõistetakse elukestvat õpet kogu elukaare kontekstis- hõlmates sihtrühmi lastest vanuriteni. Muuseumipedagoogikat (ing museum pedagogy, saksa Museumspädagogik) on Eesti muuseumihariduse sõnaraamatus on defineeritud kui muuseumihariduse osa, interdistsiplinaarset, peamiselt museoloogia ja pedagoogika kokkupuutealal paikneva teaduslik-praktilise distsipliinina. (Sõnastaja 2015,11 ).

Muuseumipedagoogikal on kolm lähtekohta:

• vahendada informatsiooni, süvendada arusaama muuseumi valdkonnast ja lisada uusi teadmisi,
• toetada külastaja isikliku kogemuse ja elamuse saamist muuseumis, loovust ja tõlgendamist,
• käsitleda ja avada muuseumi institutsiooni, ruumi ja kohana ( Kaitavuori 2006).

Seega pole muuseumipedagoogika põhiprintsiibiks mitte niivõrd otseselt nn koolitunni laadne õpetamine vaid pigem koostöine, suhtlev ja loovalt arutlev viis, õpetliku olukorra ja õppimist toetava tähendusliku keskkonna loomine (Siiner 2000). Lähtutakse loomuliku lõimingu tõhususest teadmiste omandamisel ning kasutatakse aktiivõppe meetodeid, erinevaid vahendeid ja muuseumikeskkonda ennast. Muuseumipedagoogika põhimõtteid näitlikustav õppimise püramiid/kolmnurk (Joonis 1), näitab kujukalt käisiliku isetegemise viisi rakendamise tõhusust.

õppimise üks olulisi komponente, toetamiseks.

Joonis 1. Õppimise püramiid (Abram, S. 2015)

Kuigi õppimist mõistetakse ja käsitletakse ühe enam õppija aktiivse suhte ja suhtlemisena (õpi)keskkonnas ja õpikeskkonnaga, ei ole neidsamu, juba Comeniuse ja Piaget poolt väljatoodud põhimõtteid, suudetud haridusevaldkonnas ikka veel täielikult omaks võtta ega rakendada (Hein 2002 ).

Nii nagu muuseum on avatud kõigile ühiskonna liikmetele, on muuseumihariduse sihtrühmadeks kõik vanuseastmed elukestvas informaal-, mitteformaal- ja formaalõppes. Just muuseumikeskkonna võimalusi, teadmiste elamusliku esitamise ja valdkondade loomuliku lõimimise oskusteavet kasutades on võimalik lapse elust ning ümbritsevast keskkonnast tulenev temaatika õppe- ja kasvatustegevuses loomulikuks tervikuks siduda, nagu näevad ette formaalhariduslikud õppekavad. Muuseumitundides on võimalik korraldada nii rühmategevusi kui võtta arvesse individuaalseid õpistiile, Howard Gardneri ( Garder 1993, 205- 211, Gadrner 1995,) väljatoodud erinevate intellektitüüpide vajadusi (vt ka Froyland , Visnapuu 2011, 10). Muuseumitunni saab koostada nõnda, et tegevust leidub nii mõistusele kui meeltele, on võimalik kombineerida erinevaid metoodikaid või metoodilisi võtteid selleks, et nii isiklik kui sotsiaalne õpikogemus oleks mitmekesisem, sügavam ja ka elamuslikum.

Viimastel aastakümnetel ajakohastatud Eesti muuseumides on võimalik valida individuaalseks tutvumiseks nii muuseumi väljapanekuid kui kasutada õppimise toetamiseks spetsiaalseid temaatilisi muuseumitunde (ajakiri Muuseum nr 1 (33) 2013), mida koostavad ja viivad läbi enamasti muuseumipedagoogid, aga ka tunnijuhid, giidid või teised muuseumitöötajad, kelle töö üheks osaks on haridustegevuste läbiviimine. Muuseumitund on haridusprogrammi allvorm, põhinedes näitusel, muuseumi kogudel või teistel objektidel ning teabel, mis seostuvad muuseumi valdkonna ja keskkonnaga. Muuseumitunnil on läbiviija ja kindel sihtrühm, eeskätt haridusasutuste õpilased, ta võib toetada riiklikku õppekava. Muuseumitunni teema ja õpieesmärgid on üldjuhul piiritletud, enamasti toetub muuseumitund kindlale kavale, kasutatakse mitmesuguseid (aktiivõppe) meetodeid, vahendeid ja materjale. (Sõnastaja 2015, 11). Muuseumitundi kavandatakse ja viiakse läbi ülddidaktika printsiipe arvestades ehk siis mõeldakse läbi :

1. eesmärgid (milleks ?)
2. sisu (mida ?)
3. meetodid (kuidas ?) õpetada.

Tegevused kavandatakse eakohaselt, loogiliselt ja vaheldusrikkalt. Oluline on et elamuslikkus oleks tasakaalus ega kipuks varjutama teadmiste omandamist. Tähtis on parimal võimalikul viisil teemakäsitluse näitlikustamiseks ja toetamiseks kasutada muuseumikeskkonnast tulenevaid võimalusi. See on ka põhjus, miks mõne teemaga tegelemine võiks ja peaks just muuseumi või mõnes muus pärimuslikus või autentses keskkonnas toimuma. Õpetajale tuleb kasuks eelnev teadmine muuseumis eesseisvast, et ette valmistada ja häälestada muuseumikäiguks ka lapsi. Samuti on oluline muuseumis kogetu kinnistamine järeltegevustega lastaias või koolis. Muuseumid on sobivaks keskkonnaks ka keelekümblusele ja avastusõppele.

Küsitlused on näidanud, et need lastaiaõpetajad, kes on läbinud muuseumipedagoogika kursuse tasemeõppes, oskavad teadlikumat valida õppetööks sobivaid muuseumitunde ja teadvustavad muuseumit koostööpartnerina kui need lastaiaõpetajad, kes sellist koolitust pole saanud. Osad tegevõpetajad pole muuseumihariduse võimalustega ka kursis või kasutavad muuseumit õpikeskkonnana erinevatel põhjustel harva (Uusma 2016, 38). Muuseumitunde tihedamalt külastavad õpetajad leiavad muuseumist inspireerivaid mõtteid ja vajalikke teadmisi ka enda igapäevatööks ( Visnapuu 2009, 51).

Muuseum kui avatud õpikeskkond on võrdsustatud üldhariduskooli riiklikus õppekavas klassiruumis õppega, ka eelkooliealise lastasutuse õppekava võimaldab kasutada erinevaid õpikeskkondi väljaspool lasteaeda. Õppekäigud muuseumisse või mistahes avatud õpikeskkonda on täiendav võimalus erinevateks lõiminguteks, üldpädevuste ja väärtuskasvatuse toetamiseks.

Kasutatud allikad

• Abram. S. The Learning Pyramid [2015, aug 16] http://stephenslighthouse.com/2010/02/26/the-learning-pyramid/
• Eensaar, T. (2003). Elukestva õppe põhiterminoloogia inglise-eesti seletava sõnastik Euroopa komisjoni dokumentide põhjal. [Magistriprojekt] Tartu Ülikool. Filosoofiateduskond. Germaani-romaani filoloogia osakond [2016, dets, 30] http://andras.ee.h14.dbweb.ee/et/elukestva-%C3%B5ppe-s%C3%B5naraamat
• Froyland, M. (s.a.)Mitmekülgsed tegevused arvukates tegevuspaikades MIKAT-teoreetiline raamistik muuseumipedagoogika jaoks [2015, aug 16] http://www.muzeologija.lv/sites/default/files/merethe_froyland_est.pdf
• Gardener, H. (1993). Frames of mind: The theory of multiple intelligences. New York: Basic Books
• Gardener, H. (1995). Reflections on multiple intelligences: Myths and messages. Delta Kappan
• Hein, G. (2002). Learning in the Museum. Taylor & Francis
• Kaitavuori, K. (2006). Muuseumipedagoogika riiklik arendamine ja võrgustamine. Soome museoloogia 2 . Jaotmaterjal. [2016, dets,30] http://www.finst.ee/07Akaitavuori.pdf
• Korhonen, V. (2004). Contextual orientation patterns as describing adults’ personal approach to learning in a Web-based learning environment. Studies in Continuing Education, Vol. 26, No. 1, March 2004, 99-116
• Kõiva, M. (2006). Muutustest muuseumikultuuris. Akadeemia 7, 1558 - 1608
• Muuseum nr 1 (33) 2013 http://www.muuseum.ee/uploads/files/muuseum33.pdf
• Raisma, M. (2009). Pärand ja perestroika. Muutused muuseumides 1980. aastate lõpul 1990. aastate alguses. Kunstiteaduslikke uurimusi. Erinumbri koostaja Randla, A. 18,3/4. Tallinn Eesti Kunsiteadlaste Ühing.
• Siiner, T. (2000). Muuseumipedagoogikast. (Koost.)I. Rüütel. Pärimus pärijale. Tartu: Rahvuslik Folkloorinõukogu, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond, 94-99.
• Sõnastaja. Eesti muuseumihariduse sõnastik (2015). Koostaja Eesti muuseumihariduse terminikomisjon. Võrguteavik [2016, dets, 30] https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/68692
• Uusmaa, S.(2016). Lastaiaõpetajate teadlikkus muuseumiharidusest ja selle võimalusest alushariduse toetamisel. Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledž. [Bakalaureusetöö].
• Visnapuu, K. (2009). Muuseumipedagoogika võimalused formaalhariduse toetajana. Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledž . [Bakalaureusetöö].
• Visnapuu, K. (2011). Muuseumikeskkonna mõju täiskasvanu kogemustele ja õppimisele. Tallinna Ülikool [Magistritöö]. f
• http://www.muuseum.ee/et/erialane_areng/museoloogiaalane_ki/eestikeelne_kirjandu/baka_mag_PhD
• Visnapuu, K. (2015). Kas Jukust on saanud Juhan. Eesti muuseumipedagoogika - 20 aastat noor. Õpetajete Leht 20.03.2015 [2016, dets 31] http://opleht.ee/2015/03/kas-jukust-on-saanud-juhan/
• Vooglaid, Ü. (2009). Keskkond, kus me elame. Sügis 2009. Ettekande slaidid.[ 2016, dets , 30] www.eelk.ee/eelk_doc/esimeeste.../keskkond_milles_elame2009.ppt , slaid 5