„Dekameroni” taassünd

Ma ei väida, nagu oleks „Dekameron” olnud vahepeal varjusurmas. Giovanni Boccaccio ligi 700 aastat tagasi kirjutatud teos on euroopa kultuuri tüvitekst ja selle mõjud ulatuvad väga kaugele. Isegi, kui see teos ei ole igaühel sõna-sõnalt peas, siis leiab iga Euroopa riigi kirjanduses mõne „Dekameroni” kohaliku versiooni. 

Foto: VAT Teatri fotokogu

„Dekameron” pole kindlasti lihtne teos ja seda ennekõike just oma vormi tõttu. 100 iseseisvat novelli moodustavad raskemini ühtse terviku, kui mõni romaan. See aga muudab vastuvõtu paratamatult keerukamaks. Pean isegi tunnistama, et kooliajast mäletan „Dekameronist” üsna vähe. Meeles on pigem mingi tunne – tunne, et need lood olid kuidagi kummalised, pöörased ja tihti äärmiselt vägivaldse või seksuaalse alatooniga. 

Teatri kontekstis muutub säärane killustatus veelgi problemaatilisemaks. Publikul puudub võimalus etendus seisma panna ja mõnda keerukamat kohta uuesti vaadata. Seetõttu olin kohe põnevil, kui kuulsin, et VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka otsustas Boccaccio meistriteose lavale tuua. Toikka läks väljakutsele vastu selge plaaniga. Ta valis „Dekameroni” kirjust galeriist välja kuus eriilmelist lugu ja otsustas, et materjali äratavad ellu noored. Seetõttu kutsuti trupiks TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 12. lennu näitlejatudengid. Lavastaja soovis prooviprotsessi jooksul näha, kas ja kuidas kõnetab sajandeid tagasi ja hoopis teistsugustes oludes kirjutatud teos tänast noort. Lavastust luues võeti eesmärk, et see lugu oleks mõistetav nii gümnaasiumiõpilastele kui täiskasvanutele – oluline oli, et tekiks mõtteline dialoog Boccaccio ja meie aja vahel. Niisiis asuti proovisaalis üheskoos „Dekameroni” näiliselt anekdootlikke lugusid lahti harutama. 

Noorte kaasamine ei piirdunud vaid näitlejatega. Nii valguskujunduse, maskide kui korraldusliku poole eest vastutasid TÜ VKA tudengid. Lavastuse plakat sündis aga tänu Tallinna Polütehnikumi korraldatud rahvusvahelisele konkursile PrinTouch: noortele fotograafidele ja kujundajatele anti ülesanne ammutada inspiratsiooni „Dekameroni” värvikatest lugudest ning nii sündis terve hulk värskeid käsitlusi ja ootamatuid vaatenurki. Tänu noorte kaasamisele on „Dekameron” ja uus põlvkond sellel lavastuse raames igas aspektis läbi põimunud ja oma ühisosa leidnud. 

Foto: VAT Teatri fotokogu

Pärast esietendust uurisin näitlejatudengitelt, millised mõtted prooviprotsessis neil tekkisid. Peamiselt osutati kahele tähelepanekule. 

Esiteks: inimene on sajanditega oma põhiomadustelt õige vähe muutunud. Omaette küsimus on, kas selline muutumatus on hea või halb. Positiivne aspekt on aga, et tänu sellele äratundmisele saab ka ammu loodud kunstiteost kasutada tänaste protsesside analüüsivahendina. 

Teiseks: teose võimalikult laiahaardeliseks mõistmiseks tuleb siiski tunda ka selle loomise konteksti. „Dekameroni” kirjapanemisega tegi humanist Boccaccio midagi enneolematut – ta tõstis äärmiselt religioosses ühiskonnas inimese Jumalast kõrgemale. Kui tänasele inimesele võivad mitmedki „Dekameroni” novellid tunduda labaste või liialdatutena, siis Boccaccio kaasaegsed kohtasid kõrgkirjanduses esmakordselt elu lihtsaid ja loomulikke rõõme nii nende ilus kui koleduses. Selline muutus inimese käsitluses viis aastasadadega juba suurte ühiskondlike muudatusteni. 

Loomulikult võiks mõlema tähelepanekuni jõuda ka teisiti, kuid tugevad veendumused vajavad läbikogemist ja selle jaoks sobib teater valatult. 

VAT Teatri töö „Dekameroniga” pole veel lõppenud. Lavastuse juurde planeeritakse ka abimaterjale ja töötube, et julgustada teisigi noori sellele avastuslikule teekonnale. Oli äärmiselt julgustav näha, kuidas Boccaccio looming noorte kunstnike abil uue hingamise leidis. See annab meile kindlustunde, et heade abivahendite kättesaadavusel saab veel paljude õpilaste, õpetajate ja teistegi huviliste peades sündida äärmiselt erinevaid „Dekameroni” nägemusi ning interpretatsioone.

Mihkel Seeder, VAT Teatri dramaturg 
VAT Teater (www.vatteater.ee)