Kolmapäev, 6. märts 2019

Laps ei ole loodud diivanil istumiseks

Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar ei tee plaane mööda maailma ringi rändamiseks laste koolivaheaegu silmas pidades. Nad võtavad kaksikutest pojad hoopis kaasa ja koolitükid tehakse koduõppel. 


«Mul on hea meel, et meie lapsed on saanud oma elus just nooremast peast võimaluse õppida ka muus keskkonnas kui klassiruum,» lausub Tuuli (43). Emana on ta veendunud, et laps õpib igal pool. Seepärast on kümneaastased Andres ja Kristjan vanematega alati kaasas ning reiside ajal jäävad muidu tavakooli kolmandas klassis õppivad poisid koduõppele. 

Mida see siis tähendab? «See tähendab, et me võtame endale vastutuse laste haridustee jätkumise eest.» Olgu vahemärkusena öeldud, et Tuuli ise on haridus- ja teadusministeeriumi algatuse Huvitav Kool (huvitavkool.ee) nõukoja liige. 


Viimane reis viis Tuuli, Arbo ja kümneaastased
Andrese ning Kristjani Aafrikasse. Foto: erakogu
Koduõppel olles järgitakse kooliprogrammi, õpetajatega ollakse ühenduses e-kooli kaudu. Sel moel saab ülevaate, kui kaugel on parasjagu poiste klassikaaslased. Tuuli on kogenud, et koduõppel läheb programmi läbimine kiirelt, nädala materjal omandatakse lihtsalt ühe päevaga. «Koolis kulub suur osa ajast ilmselt korra tagamisele klassis ja erineva tasemega õpilastega arvestamisele,» nendib ta. Koduõppel saab aga aega kulutada ka elamise käigus õppimisele. Ja lisaülesannete tegemisele. Näiteks peavad lapsed reisil olles päevikut, kus iga päeva kohta on lehekülg juttu ja joonistatud pilt. 

Üksnes koduõppest ei piisa 

Tuuli sõnul saavad poisid koolitükkide tegemisega enamasti ise hakkama. «Tegelikult nägin ma alles kodus lapsi õpetama asudes, kuidas nad õpivad.» Samuti sai just siis selgeks, mis poisse motiveerib, mis neile raskusi valmistab, kuidas tekib ja kaob huvi. Seda teades on emal-isal neid lihtsam ka õppima õpetada. 

Tuuli muigab, et vahel jäävad nad Arboga (47) veidi jänni ka. «Nimelt räägivad lapsed ühte keelt, mida meie ei oska. See on muusika. Selle aine õppematerjalid pole raamatus, vaid tulevad tunni ajal õpetajalt otse,» sõnab ta. Kui vanemad aga tunnevad, et millegagi on probleem, saab enamasti internetist nõu ja abi. 

Kuigi Tuuli hindab võimalust lapsi ise reiside ajal õpetada, ei soovi ta Andresele-Kristjanile üksnes kodukooli kui sellist. «Lapsed käivad koolis ka selleks, et omaealistega suhteid luua ja inspireerivate täiskasvanutega kohtuda. Koolis õpitakse ühiskonna toimimist ja ka ennast ühiskonna osana tajuma,» selgitab naine, et tema meelest jääks koduõppel olles suhete ring liiga ahtaks. 

Reisidel puutuvad Tuuli ja Arbo kokku ka sealsete õppeasutustega. Nii on nad näinud üht-teist, mida võiks Eestiski rakendada. 

Hommikuring igasse kooli

Tuuli toob näiteks Siberi, kus asus väga inspireeriv kool. «Esiteks tegeleb sealne kogukond väärtuspõhise koolitamisega – nad on võtnud endale väga selge vastutuse tulevase põlvkonna kasvatamise ees. Lapsi suunatakse mõtestama, mida tähendab heaks inimeseks olemine,» räägib Tuuli. Siberis järgitakse riiklikku õppekava, kuid see mugandatakse vastavalt oma väärtustele. Nii libisetakse näiteks ajaloos sõdade teemast üle ja keskendutakse hoopis selle perioodi ühiskonnale, kunstile, kirjandusele ja muusikale. «Ometi ei takista see sealse kogukonna lapsi saamast riiklikel eksamitel hiilgavaid tulemusi,» märgib ta. 

Siberi kogukonnas meeldis lastele koolis käia. Samamoodi on Tuuli märganud, et see meeldib Waldorfkooli lastele. Neid koole ühendab naise sõnul väike, aga ülioluline asi, mille peaks tema meelest üle võtma kõik Eesti koolid – hommikuring. «Hommikuringis saab iga laps ja ka õpetaja korraks sõna. Teised kuulavad. Igas koolis on jututeema erinev. Kas räägitakse sellest, mida eile pärast koolipäeva tehti, või mingist enda jaoks olulisest asjast. Või sellest, mis muutis rõõmsaks või kurvaks,» räägib Tuuli. See ongi hetk, kui iga laps saab korraks ära kuulatud. Laps õpib rääkima, aga mis veel tähtsam – ta õpib kuulama ja oma kaaslasi tundma. 

Aafrikas on kool kodu eest 

Tuuli sõnul võikski koolis kujundada meelepärast ühiskonda. «See tähendab, et üksteisele vaadatakse silma, üksteist kuulatakse, ollakse valmis muresid ja rõõme jagama. Siis ei juhtu, et esimese klassi lõpus ei teata klassikaaslaste nimesid ega nende elust midagi,» räägib saatejuht. Et üheskoos õpitakse üheksa aastat, tasub pühendada aega suhete loomisele. Lisaks on Tuuli veendunud, et kaaslaste tundmine muudab koolikeskkonna sõbralikuks, õppimise ladusamaks ja hoiab ka koolirõõmu alles. 

Aafrikas ei saa paljud lapsed kooli, sestap hinnatakse seal haridust väga.
Pildil teeb  kirjatükke Andres, kelle tegemisi piidlevad lapsed tahaksid
väga tema asemel olla.  Foto: erakogu
Viimati käisid Tuuli ja Arbo reisil Aafrikas. Kuna Aafrikas pole kool paljudele lastele kättesaadav, on see väga väärtustatud. «Lapsed unistavad koolis käimisest ja vanemad teevad kõik selleks, et nende laps saaks haridust.» 

Ka Aafrikas on kool teadmiste andmise kõrval väärtuskasvatuse koht. Kehvadest peredest tulnud lastele on kool sageli kui teine kodu, kus nad saavad õppida seda, mis kodus vajaka jääb. Tuuli kuulis, kuidas ühe kooli direktor pidas lastele enne vaheajale minekut praktilise kõne. Koolijuht hoiatas teismelisi tüdrukuid varitsevate ohtude eest, palus endid hoida, väljas käia vaid kellegagi koos ja pimeda peale mitte jääda, sest muidu on suur oht vägistamisohvriks sattuda. Poisse manitses direktor perekonda abistama ja hoidma-kaitsma õdesid ning austama tütarlapsi. 

Tuuli sõnul ei tule Aafrikas pärast pikka vaheaega mõned tüdrukud enam kooli tagasi, sest jäävad lapseootele. 

Aafrikas mõistetakse, et häid kodanikke tuleb ise kasvatada. «Mulle meeldiks, kui ka Eestis oleks kool eelkõige väärtuskasvatuse koht,» tõdeb naine. 

Klassid on liiga suured 

Tuuli meenutab ka Hiina koole, kus ühes klassis õppis 80 last. Neilt ei küsi keegi terve kooliea jooksul, mida nad millestki arvavad. Neid õpetatakse materjali pähe tuupima, neis kasvatatakse kuulekust ja edasipüüdlikkust. Loovuse arendamine jääb tagaplaanile. Kui Hiinas toimus ühiskonnas arutelu teemal, kuidas tootvast riigist loovaks saada, nähti ainsa lahendusena välismaalaste riiki meelitamist, sest hiinlastes endis pole loovust kasvatatud. 

«Ma kardan, et meie kool on kohati sarnane. Klassid on loovuse arendamiseks ja iseseisvalt mõtlema õpetamiseks liiga suured. Õpetajal ei jää lihtsalt aega. Korra tagamine on keeruline, sestap on lihtsam lapsed kuubikuteks vormida, kelle peamine väärtus on sõnakuulekus,» nendib ta. 

Tuuli tunneb heameelt, et Andres ja Kristjan on saanud võimaluse õppida ka muus keskkonnas. Seda enam, et lapsed õpivad igal pool. Ja väikesed lapsed õpivad paremini liikudes kui istudes. «Aga selleks peab tal olema võimalus liikuda,» sõnab ta. Nende kodukoolis ei pea poisid järjest 45 minutit istuma. Vahepeal saavad käia näiteks maadlus- või jooksukoolis. «Minu poolest tehku matemaatikat või pea peal seistes ja inglise keelt hüpates,» naeratab naine. 

Kaksikute ema peab faktidest olulisemaks teadmist, kuidas õppida, kust saada infot, kuidas panna kokku suur maailmapilt, kuidas saada elus hakkama ja kuidas olla väärtuslik ning väärtustatud ühiskonna liige, kes on valmis looma ja võtma vastutust. «Laps ei ole loodud diivanil istumiseks, laps peab liikuma ja eluga kokku puutuma,» rõhutab Tuuli. Tema soovib, et kõik lapsed satuksid piisavalt tihti inspireerivatesse olukordadesse, kus tuleb hakkama saada, ja kohtuksid inimestega, kes innustaksid neid õppima ning avastama. Eriti praegusel ajal, kus elu vahetu kogemine paratamatult ahtamaks muutub.


Silja Paavle 

(Artikkel ilmunud Naistelehes 27.03.2019)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar