neljapäev, 7. mai 2020

Emmaste Põhikooli distantsõppe kogemus: muutused on tulnud, et jääda

Viie distantsõppe nädalaga on Eesti koolid teinud tohutu hüppe digipädevustes ja muutunud õpikäsituse rakendamises. Oleme olnud sunnitud kiiresti kohanema muutunud oludega ja kinnitust on leidnud tõsiasi, et muutused toimuvad kõige jõudsamalt siis, kui need on inimese enda jaoks tähenduslikud ja ellujäämiseks vajalikud. 

Meie koolis on selle lühikese aja jooksul realiseerunud mitmed eesmärgid, mille poole üritasime viimased aastad tasapisi liikuda. Enamgi veel. Näiteks, kui varasemalt liikusime väikeste sammudega õpilaste ja õpetajate digioskuste ja -võimaluste arendamise suunas, siis distantsõppes on areng muljetavaldav. Ka kõige nooremad õpilased toimetavad julgelt erinevates digikeskkondades, suhtlevad õpetajaga Zoomis, oskavad Stuudiumisse üles laadida tehtud töödest pilte jne. Julgen arvata, et märgatavalt on paranenud digioskused mitte ainult õpilaste ja õpetajate, vaid ka lapsevanemate seas. Tean, et mõned pered liiguvad koos lapsega kooliülesande tarvis Endomondo saatel või lahendavad Nutispordis matemaatikaülesandeid. Kodudes on olemas kõik vajalikud IT-vahendid, et edukalt õppetöös osaleda. Me kõik oleme digimaailmas ühtaegu nii õppijad kui ka õpetajad. 

Robootika töötubade abil toimus digi- ja tehnoloogiapädevuste arendamine
juba enne distantsõppele minekut. Foto: huvijuht Marys Suislepp
Distantsõppega on muutunud õppimisviisid, õpetamise olemus ja tähendus. Kui varasemalt tundus, et muutunud õpikäsitus on kohati midagi saavutamatut ja suures osas mitmetimõistetavat, siis viimased viis nädalat on näidanud, et muutused õpetamises ja õppimises on paratamatud. Enamikest õpilastest on saanud ennastjuhtivad õppijad, kes suures osas planeerivad ise oma päeva ja vastutavad oma õppimise tulemuslikkuse eest. Õpetajatest on saanud juhendajad ja suunanäitajad. Võrreldes varasemaga edasi- ja tagasisidestavad õpetajad igat õpilast individuaalselt oluliselt enam kui varem. Õpetaja peab õpilast usaldama, lubama tal eksida ja andma võimaluse jõuda ise püstitatud eesmärgini. Õpetajad on pidanud üle vaatama oma ainekavad ja tegema valikuid - õpetama ainult seda, mis on tõeliselt oluline. Valima selliseid õpetamisviise, mis ei eelda õpetaja suurt osalust. Keskmes on õppija ja tema areng. 
Kehalise kasvatuse tunnitöö- koduhoovist orienteerumiskaardi koostamine.
Töö autor 9. klassi õpilane Kertu Liisa Põtter.
Kooli (õpetajate) kõrvale on olulise osapoolena tõusnud kodu (lapsevanemad). Kodul on suur vastutus lapse vaimses ja füüsilises arengus. Õppimine ei ole ainult kooli asi ja vastutus. On selgeid märke sellest, et kodudes väärtustatakse varasemaga võrreldes enam õpetajate tööd ja koolikeskkonna mõju lapse arengule. Päris mitmed asjad, mis varem tundusid iseenestmõistetavad, on nüüd omandanud uue väärtuse. Näiteks koolilõuna asemel toidupakk, õpetaja lahke innustav hääl Zoomis või kohtumine klassikaaslastega virtuaalkeskkonnas. 

Distantsõpe on pakkunud meie väiksele maakoolile huvitava võimaluse. Kujunenud olude sunnil õpetavad meie kooli 6.-9. klassile eesti keelt ja kirjandust tublid Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi õpetajad. Distantsõppeta poleks see võimalik. 

Milline saab olema distantsõppe mõju koolikultuurile ja haridusele laiemalt, on hetkel veel raske öelda. Selge on see, et samas seisus, nagu me enne distantsõppele minekut olime, sügisel jätkata ei saa. Mõned muutused on tulnud, et jääda. Tõenäoliselt IT-vahendite ja digikeskkondade kasutamine tavaõppes suureneb. Õpetajad on viimastel nädalatel välja töötanud hulga põnevaid õppematerjale, mida saab ka hiljem kasutada. Õpilaste digipädevused ja julgus on oluliselt kasvanud, seda saab õppetöös ära kasutada. 

Kehalise kasvatuse tunnitöö - orienteerumisraja peidukohtade vastused.
Töö autor 9. klassi õpilane Kertu Liisa Põtter
Inimeste väärtushinnangud on muutunud. Ma tahaks loota, et me küsime endalt edaspidi rohkem, miks me midagi teeme ja vähem saab olema asjatut tormamist. Arvan, et praegune tihe koostöö ja vastutuse jagamine kooli ja kodu vahel jääb vähemalt mingiks ajaks püsima. Usun, et sügisest jätkavad haridusteed ennastjuhtivad ja motiveeritud õppijad. Usaldus õppija ja õpetaja vahel on kasvanud. Ilmselt on õige aeg mõelda sellele, kuidas koolipäeva sees õpilasele suuremat otsustusvabadust anda. Distantsõppega on järjest enam kinnistunud mõtteviis, et igal õppijal on oma õpitee. Ja kindlasti tunneme sügisel kohtudes suuremat rõõmu oma kaaslastega koosolemisest. 

Emmaste koolimaja õpilaste ootuses.
Foto autor: huvijuht Marys Suislepp
Ja lõpetuseks, ma väga loodan, et järjest enam peresid väärtustavad elu maal ja valivad oma lastele haridustee alguseks väikse kodukoha lähedase maakooli. Meil on veel ruumi ja igaüks loeb. 

Merje Kikas 
Emmaste Põhikooli direktor

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar