Muhu Põhikool: tulevikus rohkem rõhku digipädevustele ja õpioskuste arendamisele

Kriisiolukord. Sellisel kujul lahvatanud kriisiks ei osanud küll keegi valmis olla. Aga, mobiliseerisime endid ruttu. Pidasime õpetajatega viimase hetke kriisikoosoleku –„ 2+2“-st polnud sel hetkel kellelgi aimugi, kuulasime ära peaministri avalduse ning läksime laiali valmistuma distantsõppeks. Nagu ikka, teoreetikuid oli palju, praktikuid kahjuks mitte ühtegi. Õnneks on meie koolil tänu koolipidajale head digivahendid ja heas mõttes digipöörane õppealajuhataja Ulvi. 

Tuleb tunnistada, et meie õpetajad suhtuvad kaasaegsetesse õppemeetoditesse positiivselt, kuid digivahendite kasutamine lähtub meie koolis siiski põhimõttest, nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Võib olla on see seletatav sellega, et enamus meie õpetajatest kuulub nn riskigruppi, ehk vanusesse 50+. Seetõttu on üsna loomulik, et kriisi alguses oli olukord kergelt komplitseeritud. Õppealajuhataja jagas poole ööni telefoni teel juhiseid nii lastele, vanematele, õpetajatele kui direktorile.

Äratus! Zoomi tund!
Pildil: Kadri-Liis Kolk Foto autor: Kalmer Saar

Kui vesi pikka aega kivile tilgub, küll ta selle augu ka kivisse uuristab. Nii ka meie puhul - ühel hetkel taipasime, et olukord on hull, aga mitte lootusetu. Esimesed  zoomi koosolekud ja tunnid läksid aia taha, kord ei saanud sisse, siis ei kuulnud, siis ei näinud ja kui nägi, siis mitte seda mida vaja oli jne… Ning ühel hetkel hakkasid tunnid toimuma perfektselt.  Arusaamine sellest, et asi  viimaks toimib, jõudis meieni läbi lapsevanemate, kes ühel hetkel ei saatnud meile enam murekirju ega teinud murelikke telefonikõnesid, vaid need asendusid ainealaste küsimustega. 

Õnneks olid õpetajad läbinud vahetult enne kriisi ka Opiqu koolituse. Paljud said sellest keskkonnast abi. Samuti kasutasid õpetajad teisi varem kasutusel olnud õpikeskkondi. Tuli arvestada õpilaste hariduslike eripäradega, kohandada end ümber ja kasutada neid kanaleid, mida õpilane juba varem  suhtlemiseks kasutas. Õpilastel oli ka alguses põnev, kuid ajapikku hakkavad nad väsima.

Mida me sellest kriisist õppisime?

Tuleb tõtt tunnistada, et  vaja on arendada digipädevusi nii õpetajatel kui õpilastel. Distantsõpe soosib igati projektõpet ja  lõimingut, samas eeldab see suuremat koostööd. Suuremat rõhku tuleks panna õppima õpetamisele, ehk õpioskustele. Need õpilased, kelle õpioskused on head, on ka iseseisvalt õppides edukamad ja motiveeritumad. Samuti  jätab soovida osade õpilaste funktsionaalne lugemisoskus - õpilased ei saa aru ülesande tööjuhendist või ei vaevu seda korralikult läbi lugema.

On lapsi, kellele antud õppimise viis sobib isegi paremini. Vähem on stressi ja teiste õpilastega võrdlemist. Samas on õpilasi, kes vajavad pidevat õpetaja kõrvalolekut, nõustamist ja julgustamist. Väga oluline on kooli ja kodu vaheline koostöö ja usaldus.  Lapsed ja vanemad on öelnud, et videotunde võiks olla rohkem, eriti neid kus õpetaja seletaks lahti uusi  teemasid. Vanemad on  valdavalt lastele toeks, kuid ka neil on oma töö, mis vajab tegemist ning on peresid, kus koolilapsi mitu ning koormus on suur. Paraku on koormus kriisiolukorras suurem nii lastel, vanematel kui ka  õpetajatel. Praeguseks on muidugi õpilased rohkem tüdinenud, mitte niivõrd õppimisest, kui sellest, et nad ei saa koos olla teiste õpilastega, ei saa koos mängida ning suhelda. See tekitab stressi ja tülpimust.

Meie oma koolis peame zoomi  vahendusel edasi kõiki  koosolekuid, jagame infot. Arutame klasside kaupa õppeedukust ning klassijuhatajated saavad probleemide tekkimisel võtta koheselt ühendust peredega. Lahendame ka tehnilisi probleeme, samuti on lahenduse leidnud arvutitega seotud mured. On positiivne, et õpetaja ei ole jäetud eriolukorras  üksi, vaid tal on võimalus jagada oma rõõme ja muresid kolleegidega ning arutada aktuaalseid teemasid. Oleme seda meelt, et antud kriis on meid pigem liitnud, nii kogukonda kui kooliperet. Nii et koos oleme me tunduvalt tugevamad kui igaüks eraldi.

Muhu Põhikooli õpetajate tähelepanekud pani kirja koolidirektor Andres Anton. Tänud õpetaja Riin Jürgensonile ja õppealajuhataja Ulvi  Kipperile, kes artikli valmimisele kaasa aitasid!