Reede, 25. aprill 2014

Taanlased õpetavad aktiivselt õppima

Avaldame 23.04.2014 Pärnu Postimehes ilmunud intervjuu Pärnu vabakooli juhataja Ilona Mustaga, kes räägib Pärnu Vabakooli arenguhüppe koolitusprojektist, millest saadud kogemust ollakse valmis ka teiste koolidega jagama.

Ilona Must. Foto: Pärnu Postimees

Vastab Ilona Must, Pärnu vabakooli juhataja

Vabakoolis on lõppemas arenguhüppe koolitus ning tegu on neljanädalase koolitustsükliga, millest kolm toimub Eestis ja üks Taanis.

Oktoobris sõidab 20 vabakooli õpetajat Taani. Koolitus lõppeb 2015. aasta veebruaris. Projekti „Pärnu Vabakooli arenguhüpe aktiivõppemeetodite omandamise toel“ rahastab siseministeerium ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

“Pärnu vabakooli meeskond soovib teha arenguhüppe. Pingutasime väga, et kirjutada head projekti ja saime suurepärase rahastuse,” lausus Ilona Must.

Kes on koolitajad ja mis on nende sõnum?

Koolitajad on Ane Fabricius ja Kristine Fabricius Taanist. Üks neist on KonTiki vabakooli juhataja ja teine tema tütar, kes on professionaalne koolitaja. Nad on puhtalt praktikud. Saame väga palju praktilisi kogemusi – tohutult aktiivõppemeetodeid, uusi võtteid, mida me omal nahal oleme selle nädala vältel läbi proovinud.

Koolitusel on palju mängu ja aktiivset liikumist, mis paneb mõtte tööle. Mitte kordagi pole me lihtsalt istunud ja kuulanud ning üksteise kukalt vahtinud. Lõikame, kleebime, tegutseme ümarlaudades.

Mis on aktiivõppemeetod?

See on meetod, mis paneb õppija aktiivselt tegutsema. Meie kooli märksõnad on elamusõpe ja kogemusõpe ja aktiivõpe väljendabki neid ideid kõige paremini. Mõte on, et miski ei tapaks õpilase huvi ja see huvi aina kasvab. Kõik, kes koolis on käinud, on kogenud, et teadmisi võib omandada ka viisil, et huvi kaob. Me õpime selle jaoks, et edasi õpetada. Kui meie neli nädalat on läbi, siis saame oma uusi oskusi jagada koolituste ja kursuste näol Eesti õpetajatele.

Mida teie oma tunnis näiteks tahate emakeele- ja kirjandusõpetajana kasutada?

Need on väiksed asjad, detailid. Ühes kuuenda klassi kirjandustunnis kasutasin kolme aktiivõppe meetodit. Alustasin tundi nii, et palusin kuuenda klassi õpilastel tõusta püsti ja tulla pingist välja. Peopesa plaks teise õpilase käe pihta tähendas, et tuleb vastastikku põhjendada, miks nad tegid oma selle päeva kodutöö. Nii tuli suhelda järjestikku viie õpilasega. Kui tavaliselt kutsutakse õpilane jutustama klassi ette, siis panin nad jutustama kolmestes gruppides. Tunni lõpus said lapsed hääletada, kuidas neile tunnis kasutatud aktiivõppemeetod sobis. Kõik lapsed olid väga rahul.

Kas taanlastel on rohkem kogemusi selles vallas?

Absoluutselt. Nad oskavad väga huvitavalt igapäevaselt õpetada. Üks asi, mille üle ma kogu aeg imestan, on see, et nad teevad tõsist tööd naerul suudega. Meil valitseb arusaam, et töötegemise ajal tulebki olla tõsine ja lõbusus segab ja häirib. Kui lõpetad töötegemise, võib rõõmu väljendada. Neil on see põimunud. Nad oskavad laginal naerda ja samal ajal sügavas tööprotsessis viibida.

Kui taanlased meie koolitunde vaatavad, siis nad ütlevad, et Eestis teevad õpetajad väga palju tööd ise ära ja soovitavad lapsi rohkem tegutsema panna. Meil on õpilased passiivsed ja õpetaja kulutab liiga palju auru asjade selgeks tegemisele. Tegelikult peaks olema vastupidi: kui õpetaja on tunni oskuslikult ette valmistanud, siis õpetaja puhkab ja lapsed tegutsevad.

Õpetajal pole vaja pea peal seista. Tal peab olema teadmine, kuidas panna lapsed aktiivselt tööle. Kui me selle ära õpime, on see hästi suur arenguhüpe.

Silja Joon, Pärnu Postimees

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar