kolmapäev, 19. august 2015

Igavesti uuenevast haridusest

2015. a. Arvamusfestivali Õpioru eestvedajad Mariann Rikka ja Sandra Fomotškin arutlevad haridusküsimuste üle, mis ka festivali erinevatel arutelualadel fookuses olid. 


Eesti õpilaste tulemused on rahvusvahelises võrdluses maailma absoluutses tipus, kuid teisalt on meie lapsed koolis õnnetud, ülekoormatud ja alamotiveeritud. Kõrgharidusega inimeste osakaal ühiskonnas tõuseb, kuid paljud tööandjad ei leia tööturult sobivate oskustega töötajaid. Hariduspoliitikalt oodatakse ühelt poolt stabiilsust ja heidetakse ette pidevaid muutusi, samal ajal on järjest enam üleskutseid ja reaalseid samme õppimis- ja õpetamispraktika uuendamiseks, et kool vastaks paremini kaasaja probleemidele ja vajadustele.

Seega on nii Eesti hariduse hetkeseis kui ka ootused selle tulevikule vastuolulised.

Haridusuuenduste küsimus pole aktuaalne ainult Eestis. Kogu maailmas arutatakse, kuidas industriaalajast pärit haridust muuta, sest globaalses ja digitaliseeruvas ühiskonnas jääb päheõpitud tarkustest ning tunnis vaikselt kuulamise oskustest väheks. Ka ei ole haridusinnovatsioon uus nüüdisaja teema, nagu võiks arvata – vajadusest uuenduse järele, et haridussüsteem peab „ajakohane olema ja elule vastama“, rääkis juba 1920ndatel pedagoog ja haridusuuendaja Johannes Käis.

Nagu täna, tõdeti ka siis, et faktiteadmistest ja aineoskustest ei piisa kaasaegses maailmas hakkama saamiseks ning olulisem on õppida infot analüüsima, kriitiliselt mõtlema, koostööd tegema ja loovalt probleeme lahendama.

Arusaam, et üha enam on vaja arendada inimeste üldoskusi, peegeldub ka tänastes riiklikes õppekavades. Võtmekompetentsidena on neis määratletud näiteks suutlikkus ennast teostada ja end nii emakeeles kui võõrkeeltes asjakohaselt ja viisakalt väljendada; ettevõtlikkus ja kodanikuaktiivsus; aga ka oskus kasutada digitehnoloogiat elus ette tulevate probleemide lahendamiseks.

Oluline on valmidus pidevalt juurde ja ümber õppida. Samuti oskus teha valikuid, mis on parimad inimese enda jaoks, aga õiged ja sobivad ka moraalselt, ühiskondlikest ja inimlikest väärtustest lähtuvalt. Seetõttu muutub ka õpetaja roll – teadmiste edasiandjast mentoriks, juhendajaks ja kaasõppijaks.

Viis suurt eesmärki

Mida teha, et haridus oluliselt paremaks saaks ning õppimisest kujuneks iga Eesti inimese elulaadi osa? Hariduse lähiaastate arenguid suunav Eesti elukestva õppe strateegia, mis koostati väga suure hulga huvirühmade ja organisatsioonide koostöös, seab viis suurt eesmärki, mille saavutamine on kriitilise tähtsusega.

Esiteks on vaja liikuda kiiremini õppija- ja koostöökeskse õpikäsituse poole ehk saavutada eelpool kirjeldatud muutus õppimises ja õpetamises, mis on küll kirjas õigusaktides, kuid pole veel praktikas rakendunud.

Teiseks on oluline õpetajate ühiskondliku positsiooni ja ameti maine tõus. Siin on palju ära teha kõigil – alates riigist lõpetades õpetajate enestega.

Kolmandaks digikultuuri kujunemine õppeprotsessi lahutamatuks osaks. „Digikultuur“ on kas või nutitelefoni näol pea iga õpilase ja õpetaja taskus, kuid peame oskama seda ka targalt tunnis õppimise teenistusse rakendada, mitte nägema selles õppetöö segajat.

Neljandaks hariduse tugevam sidumine majandusega.Kool ja ülikool peavad lähtuma tööturu vajadustest ja kogemustest.

Viiendaks õppes osalemise kasv, mis tähendab, et igaühel peab olema tahe,oskus ja võimalus ennast läbi elu harida.

Eesmärkideni jõudmiseks on kokku lepitud, et järgnevate aastate jooksul muudetakse hindamispõhimõtted iga õppija individuaalset arengut toetavaks. Samuti viiakse õppe sisu ja maht vastavusse seatud eesmärkidega. Ka kujundatakse ümber õpetajate koolitussüsteem; tõhustatakse praktikakorraldust ja karjäärinõustamist. Koolides tagatakse digitaalse õppevara olemasolu ja vajalikud tugiteenused inimesele, kes tahab (taas) õppima asuda jpm.

Muutuste saavutamine sõltub sellest, kas kõik osapooled tajuvad oma rolli ja vastutust ning astuvad sammukese mugavustsoonist välja. Alustuseks peaks iga inimene – nii noor kui vana – võtma ise vastutuse oma arengu eest ja mõistma, et tänapäeva maailmas edukaks toimetulemiseks peab pidevalt õppima. Ükski diplom pole lõpp, vaid parimal juhul vahefiniš.

Lapsevanem peab mõistma oma vastutust lapse kasvatamisel ning tegema kooliga igakülgset koostööd. Õpetajad ja koolijuhid peavad käima ajaga kaasas ja võtma vastutuse oma kutseoskuste sihipärase arendamise eest. Õppima ei tohiks sundida riigi või ülemuse käsulauad, vaid soov olla oma ametis parim.

Tööandjatelt ootaks selgeid ning argumenteeritud ootusi haridusele. Samuti valmisolekut teha koolidega tihedat koostööd ning pakkuda praktikakohti isegi siis, kui sellest kohe otsest majanduslikku kasu ei teki. Lisaks on tööandja vastutus võimaldada ja ehk ka kohustada oma töötajaid õppima.

Riik eesotsas haridusministeeriumiga peab tagama võimalused nende eesmärkide poole püüdlemiseks ja looma vajalikud tugisüsteemid.Seega on igaühel põhjust haridusküsimustest ja –innovatsioonist huvituda ning endalt küsida, millised on minu võimalused kaasa aidata.

Vastamata küsimused

Samas on selge, et kõigil osapooltel on muutuste osas ka põhjendatud hirme ja õigustatud küsimusi. Mitmed dilemmad vajavad veel põhjalikumat ühiskondlikku diskussiooni ja lahenduste ühist otsimist.

Alustuseks võib küsida, kas õpilasekeskne huvitav kool kasvatab ikka elus hakkama saavaid inimesi. Kui kõik igav ja ebameeldiv on haridusest eemaldatud, siis kuidas arenevad eduks vajalikud omadused nagu meelekindlus, vastupidavus ja pingutamise enesesund? Äkki ei suuda sellise kooli kasvandik teha elus midagi, mis ei ole hirmus huvitav ja kaasakiskuv?

Oht on ka kalduda teise äärmusesse – kui faktiteadmisi enam üldse ei väärtustata, kannatab ka seostamise ja analüüsimise oskus ning üldine intelligentsus. Samuti ei tea me ette, kuidas võib uue õpikäsituse rakendumine mõjutada Eesti tulemusi rahvusvahelistes haridusuuringutes. Kas oleme valmis selleks, et kaotame oma koha globaalsetes haridusedetabelites? Miks tahame muuta tänast heade tulemustega kooliharidust, mis on andnud meile arvestatava hulga maailmatasemel edukaid teadlasi, ettevõtjaid ja loomeinimesi?

Õpetajate puhul võib innovatsiooni pärssida hirm, et kiire tehnoloogia ja metoodika areng käib üle jõu paljudele, kes on aastakümneid pidanud hariduse- ning kooliteemasid oma pädevusalaks. Osa õpetajatest on väljendanud tunnet, et ühiskond on pannud kogu vastutuse nende õlgadele ja õpetajatelt oodatakse kümnete eri rollide täitmist. See on viinud õpetajad segadusse – tajutakse vastuolu oma ettevalmistuse ja võimaluste ning ühiskonna ootuste vahel. Kas ja kuidas peaksid õpetajad sellega toime tulema? Õpetajatelt oodatakse igapäevaselt õpilaste inspireerimist. Kuidas aga tagada, et õpetajad ise oleksid inspireeritud ja motiveeritud?

Eestis ei ole täna üksmeelt ka selle suhtes, kes on lapse arengus suurem ekspert: kas lapsevanem, kes tunneb oma last sünnist saadik, või õpetaja, kes näeb iga last võrdluses paljude teistega ning kellel on ka vastav akadeemiline haridus. Millal on jäme ots lapsevanema ja millal õpetaja käes? Kuidas jagunevad rollid väärtuskasvatuse, eriti aga väärtuskonfliktide puhul?

Haridusentusiastide ideaal kooli ja kogukonna koostööst põrkub ka igapäevase reaalsuse vastu, kus lapsevanemad töötavad nii palju või nii kaugel, et neil lihtsalt ei ole võimalik rohkem kooliellu panustada, isegi kui nad seda tahaksid. Mida sellises olukorras koostöö toetamiseks teha?

Vastakaid tundeid tekitab ka digivahendite nutika kasutamise teema, sest kohati võib tekkida tunne, et Eesti haridust on tabanud digimürgitus. Samal ajal ei ole täna veel selgelt sõnastatud, milline on digipädev töötaja. Kui vanalt peaks siis IT-oskuste arendamisega algust tegema?

Kui tahvelarvuteid ja nutitelefone hakatakse ka õppimisel igapäevaselt kasutama, siis mis võib juhtuda õpilaste füüsise ja tervisega? Kas kool ei võiks olla hoopis koht, mis on nutiseadmetest ja virtuaalreaalsusest vaba, kus õpitaks suhtlema silmast-silma ja päriselt? Aga kuidas sel juhul tagada, et haridus arvestaks piisavalt tulevikuühiskonna vajadustega?

Kuidas jõuda vastusteni?

Esitatud küsimuste üle mõtlemiseks ja arutlemiseks pakkus hea võimaluse tänavune Arvamusfestival. Õpilaste, õpetajate, lapsevanemate, ettevõtjate, haridusteadlaste ja –ametnike osalusel arutleti seal Õpiorgu koondunud arutelualadel näiteks, kas õppijakeskne kool kasvatab pehmosid, miks lapsevanem kardab õpetajat ja õpetaja lapsevanemat, kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus, kas Eesti õpetaja on lõksus jne. Kas nende arutelude tulemusel aga kuhugi ka jõuti? Kas midagi selle tulemusel muutub?

Meie hinnangul küll. Sest kuigi muutus ei pruugi olla koheselt silmaga nähtav ja käega katsutav, aitab erinevate haridusega seotud osapoolte kokkutoomine ja nende aruteludesse kaasamine kaasa mõtteviisi muutusele ja teadlikkuse kasvule, mis on eelduseks uuele õpikäsitusele. On ju kogukonna kaasamine haridusellu ja hariduse sõprade ootuste väljatoomine ka üks Huvitava Kooli algatuse eesmärke. Iga uus lapsevanem, kes ootab koolilt oma lapse numbrilise hindamise asemel mõtestatud tagasisidet ning teeb kooliga igakülgset koostööd ja iga järgmine õpetaja, kes püüab mõtestada oma muutuvat rolli ja oma meetodeid vastavalt ümber vaatab, viib meid sammukese lähemale teistusugusele, nüüdisaja vajadustele vastavale koolile.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar