Õpilased: me ei taha olla oravad rattas!

Kooliteemalistes aruteludes domineerivad pahatihti täiskasvanud ja lapsed, kelle jaoks koolid on loodud, jäävad kahjuks sageli otsustamisest kõrvale. Kutsusime vestlusringi kolm Tartu õpilast, et mõista, mida õpilased ise koolilt ootavad ja milline on nende arvates huvitav kool. Mia Marleen õpib Tartu Kivilinna Gümnaasiumi 3. klassis, Jürgen Tartu Kommertsgümnaasiumi 8. klassis ja Lisanne Hugo Treffneri Gümnaasiumi 12. klassis. Intervjueeris Marilin Noorem.

Jürgen, Mia Marleen ja Lisanne. Foto: Marilin Noorem

Mis on koolis huvitav?
L: Tunnis on huvitav, kui me saame ise midagi teha või vaatame filme ja illustreerivaid materjale. Igav on üldiselt siis, kui õpetaja peab ainult monoloogi ning õpilasi üldse vestlusesse ei kaasa.
M: Toredad klassiõed ja klassivennad. Ja kui õpetaja teeb nalja ja vaatame filme.
J: Huvitav on, kui tunnis saab midagi teha ja ei pea ainult õpetajat kuulama. Praktilised tegevused on alati huvitavamad.

Mida te arvate hindamissüsteemist koolis?
L: Hindama peaks rohkem õpilase pingutust. Näiteks kunstiõpetuses võiks lohakat tööd hinnata madalamalt, kuid kui on näha, et õpilane on vaeva näinud, võiks hinne positiivne olla. Kehalise kasvatuse tunnis peaks õpetaja hinde panemisel arvestama ka pingutust ja kohalkäimist.
M: Meie hakkame alles viiendas klassis hindeid saama. Praegu kirjutab õpetaja meile päevikusse, aga ma tahaks juba hindeid, et näha, kui hästi ma tööd teen.
J: Loovainetes võiks olla arvestatud/mittearvestatud hindamissüsteem, hindeid ei peaks saama.

Kui palju peab õpetaja õpilastele eraldi tähelepanu pöörama?
L: Hetkel saan seda suhteliselt vähe, sest klassid on nii suured ja erilist tähelepanu saavad kõige targemad, kellele lisaülesandeid antakse. Ülejäänud õpilased on pigem ühtlane mass. Oleks vägagi kasulik, kui õpetaja saaks õpilastega individuaalsemalt tegeleda.
M: Õpetaja võiks rohkem minuga eraldi tegeleda. Õpetaja tegeleb rohkem nendega, kes pole väga targad.
J: Õpetajad võiksid lastele läheneda individuaalsemalt, sest nii saaksid õpilased paremini aru ja teema palju kiiremini selgeks.

Kas see motiveeriks rohkem ja paremini õppima ka?
J: Jaa, kindlasti!
L: Tund peaks olema dialoog õpilaste ja õpetajate vahel. Kui on teada, et õpetaja ootab vastuseid, arvamusi ja küsimusi, on ka õpilased aktiivsemad ja valmis arutelus osalema.

Kas te eelistate iseseisvat tööd või rühmatööd?
J: Kindlasti rühmatööd.
L: Rühmatööd on kindlasti huvitavamad, teistega on hea suhelda. Mida vähegi saab, võiks teha rühmas. Hea on teistega arvestada, teiste mõtteid kuulata.
M: Mulle meeldib rühmas teiste mõtteid kuulata, aga teised tahavad kõike omamoodi teha. Ise saan ma teha tööd nii, nagu ise tahan.

Kas õpetajaid võiks klassi ees olla üks või rohkem?
J: Üks õpetaja võiks olla klassi ees ja teine võiks olla abiõpetaja, kes aitaks lapsi.
L: Ma arvan, et ühest piisab. Kahte õpetajat jälgida on raskem.

Kas koolides võiksid olla eraldi tüdrukute- ja poisteklassid?
L: Ei, minu klassis on näiteks poisse ja tüdrukuid pooleks. On palju erinevaid arvamusi ja see rikastab klassi.
M: Mulle meeldiks käia ainult tüdrukuteklassis. Tüdrukud saavad juba koolielust aru. Poistel läheb veel aega, et koolieluga harjuda.

Kas koolis võiks õppevahendina kasutada isiklikku arvutit?
L: Pigem mitte. Ühiskond on niigi suuresti elektroonikapõhine ja kool on üks vähestest kohtadest, kus veel silmast-silma suheldakse. Siis muutuks suhtlus veelgi virtuaalsemaks.

Kas aineid peaks õppima perioodidena või aastaringi?
L: Mulle meeldib väga perioodõpe. See tähendab, et kuus nädalat toimub õppetöö, mille järel on arvestuste nädal. Aineid õpime perioodi vältel intensiivsemalt ning need muutuvad iga perioodi järel. Minu jaoks on see väga hea vaheldus.
M, J: meile meeldib, kui kõikide ainete tunnid on aasta peale jaotatud, keskenduda on lihtsam.

Kuidas võiks lapsevanemaid kooliellu kaasata?
J: Vanemad võiks korraldada rohkem enda töö juurde õppekäike, siduda õppeained ekskursioonidega vastavatesse firmadesse. Näiteks majanduse tunnis käisime pangas.
L: Jaa, see toob eesmärgi lähemale, et miks me seda üldse õpime.

Mis on hetkel kõige suuremad murekohad koolis?
L: Liiga suur koormus. Kõik õpetajad arvavad, et nende aine on kõige tähtsam. Kui õpetajad suhtuvad õpilastesse nagu oravatesse rattas, kes peaks ainult õppima kodus, siis see tõmbab motivatsiooni alla. Samuti ei tohiks õpetajad võtta klassi ühtse tervikuna nagu konveieri peal, et teen oma tunni ära ja võtan järgmise, vaid õpilastele tuleks läheneda individuaalsemalt.
J: Kodutöid on kindlasti liiga palju, trennide kõrvalt ei jää tihti üldse aega, et kodutöödega valmis saada.

Kuidas võiks teie arvates veel kooli huvitavamaks muuta?
L: Koolis võiks arutada päevakajalisi sündmusi ning need siduda õpituga. Näiteks ajaloos arutasime me terve tunni Ukraina kriisi teemat.
J: Ilusate ilmadega võiks tunde ka väljaspool klassiruume läbi viia.

Kas kool peab üldse olema huvitav?
M: Jah, sest lapsed peavad ise tahtma sinna minna.
J: Muidugi, et oleks motivatsiooni koolis käia ja pingutada.
L: Kui kool on huvitav, läheb laps sinna parema meelega, on motiveeritud ja õppimine on kergem. Kooli eesmärk ongi ju teadmised eluks kaasa anda ja miks mitte siis teha õppimine kõigi jaoks lihtsamaks. Kahjuks arvavad hetkel paljud õpetajad, et kool ei peagi olema lõbus ja huvitav koht.

Uuendused õppekavades aitavad muuta kooli huvitavaks

Kooliaasta alguses jõustusid riiklike õppekavade muudatused, millega kool mitte lihtsalt ei või olla huvitav, vaid saab ja peab olema huvitav. Muudatused seavad keskmesse õpilase loomuliku uudishimu ning loovuse arendamise.

 

Õppe- ja ainekavade uuendustega tagatakse õpetajatele senisest suurem võimalus teha valikuid õppe sisus ja vähendatakse ainekavades kohustuslike õpitulemuste mahtu. Parandused ainekavadesse tehti enam kui aasta kestnud arutelude tulemusena.
 

Koolidel on riiklike ainekavade paranduste rakendamiseks ja vajadusel kooli õppekava muutmiseks aega kuni järgmise kooliaastani ehk 1. septembrini 2015.
 

Parandustega tehakse õpetajale ning õpilasele arusaadavamaks ainekavade struktuur ja sõnastus. Õpieesmärke kirjeldatakse eakohasemalt. Õpetamise fookuses on oskuste kujundamine, mitte lihtsalt õpetatavate teemade läbimine, mistõttu vähendatakse õpitulemuste kohustuslikku mahtu.
 

Ainekavast jäeti välja tarbetud kordused. Näiteks vähendati esimese kooliastme ehk 1.–3. klassi õpitulemuste juures kohustuslike tervikteoste arvu 12-lt 10-le, millega antakse õpetajale võimalus kasutada õppetöös rohkem lühemat, kuid mitmekesisemat lugemismaterjali.
 

Põhikooli ühiskonnaõpetuses on II kooliastmest (3.-6. klass) välja jäetud teema „Meedia ja teave“, sest mitmed õpitulemused kattuvad III (7.-9- klass) kooliastme sama teema õpitulemustega ning neid käsitletakse ka keele ja kirjanduse valdkonna ainetes ning inimeseõpetuses.
 

Gümnaasiumi kirjanduse kursusest „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendus” on jäetud välja liiga üldine teema „kirjanduse olemus ja roll”. Samuti positivism kirjandusteaduses, mudellugejad, lugemismudelid, intertekstuaalsus, mis on 10. klassi õpilastele liiga keerulised, arvestades nende lugemiskogemust ja kirjandusteaduslikke teadmisi.  

 

Seitsmenda klassi loodusõpetuse ainekava on struktureeritud teemapõhiselt, mis toetab senisest rohkem uurimusliku õppe läbiviimist teistes loodusainetes ning säästab õpetamiseks ja õppimiseks aega.

 

Uuendustega tuuakse juurde uus üldpädevus – digipädevus, mis toetab nii digipööret kui ka järgmise 7 aasta haridusprioriteetide ehk elukestva õppe strateegia eesmärkide elluviimist.
 

Väärtuspädevus muudetakse kultuuri-ja väärtuspädevuseks. Sotsiaalse pädevuse asemel nähakse ette sotsiaalne ja kodanikupädevus. Soovides väärtustada loodusteaduste ja tehnoloogialaseid saavutusi, lisatakse matemaatikapädevusele loodusteaduste ja tehnoloogiaalane pädevus.
 

Korrigeeris üle 200 õpetaja, koolijuhi ja spetsialisti
 

Riiklike ainekavade korrastamine lähtus õpetajate, koolijuhtide ja lapsevanemate tagasisidest, et nelja aasta eest vastuvõetud õppekavade rakendamist takistab ainekavade ülekoormatus ja keeruline sõnastus. Sel põhjusel pole soovitud ulatuses rakendunud ka õpilasekeskne õpe ning ainete lõimimine.

 

Eelnõu koostamisel osalesid tegevõpetajad ja arvestati eri huvirühmade seisukohti – muudatused tehti möödunud märtsis tööd alustanud ainekavade korrigeerimise komisjoniga, kuhu kuulus enam kui 200 tegevõpetajat, koolijuhti ja ainespetsialisti üle Eesti. Oma arvamuse ainekavade muudatuste kohta on esitanud kehtivate riiklike õppekavade koostajad, aineühendused, kodanikuühendused ja kõrgkoolide esindajad. 

 

Muudatused ei eelda uut õppevara
 

Muudatused võimaldavad jätkata riiklike õppekavade rakendamist ega too endaga kaasa õppeprotsessi põhimõttelist ümberkorraldamist. Muudatused ei too kaasa täiendavaid kulutusi, eelnõu rakendumine ei eelda uusi õpikuid – ainekavadesse ei ole teemasid lisandunud ning õppekavade põhimõtted on jäänud samaks.

 

Uuendatud põhikooli riiklik õppekava

 

Uuendatud gümnaasiumi riiklik õppekava

 

Õppekava on haridusstandard, mis paneb paika õpetamise ja kasvatamise üldised põhimõtted, eesmärgid ja ülesanded. Ainekava on osa õppekavast, kus on kirjas, kuidas ja mis tulemustele ning mis ajaks peab vastavas ainevaldkonnas jõudma.

Vorm on sisu

Avaldame eilse Postimehe vahel Huvitava Kooli erilehes ilmunud haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski artikli.

 

Kool on Eesti ühiskonnas olnud läbi aegade olulisel kohal. Samas on hariduslik diskussioon siiani eeskätt keskendunud sellele, mida koolis õpetatakse. Kas kohustusliku kirjanduse nimekiri ikka sisaldab kõiki olulisi klassikuid? Miks on ajaloo õpetamine niivõrd Euroopa-keskne? Kas koolist saadud teadmised vastavad tööturuvajadustele?

Seda, kuidas koolis õpetatakse, on ühiskonna poolt pikka aega kahetsusväärselt teisejärguliseks peetud. Sisule keskendumise põhjuseks on olulisel määral traditsiooniline õpikäsitlus, mille kohaselt on hariduse omandamine eeskätt ühesuunaline teadmiste siirde protsess – teatud faktikogum antakse edasi õpetajalt õpilasele. Näitlikustades võib öelda, et õpetaja kasutuses on suur kast konstruktoriklotse (fakte ja teadmisi), mida ta ükshaaval laob õpilaste peadesse. Kooli lõpetades peaks ka õpilaste mentaalses ruumis korrastatud teadmiste palee kerkima.

Selline lähenemise kõrvalmõjuks võib pidada Eesti kooli isoleeritust kogukonnast. Paljud lapsevanemad usuvad, et nad annavad hommikul lapse üle kooli lävipaku ning saavad päeva lõpus kätte valmisprodukti. Enamik õpetajaid on muidugi alati teadnud, et hariduse omandamisel on oluline ka see, kuidas õpetatakse. Õigemini, et haridusliku protsessi sisu ei saa õpetamise vormist eraldi vaadata. Kui õpetamise viis (vorm) on puudulik, ei tule sellest ka kvaliteetset sisu. Tsiteerides endast targemaid: „siin vorm on sisu ning sisu on vorm“.

Tänapäeva maailmas ei ole õpetaja kõiketeadev andmekogu. Ega peagi olema. Kui igat fakti on võimalik mõne sekundiga Vikipeediast järele vaadata, siis teiseneb oluliselt ka hariduse roll. Tööturu-uuringud näitavad, et isegi lihtsamatel ametitel on oluliselt vähenenud rutiinsete, konkreetseid faktiteadmisi nõudvate tegevuste osakaal ning suurenenud vajadus iseseisvalt mõelda, eesmärke püstitada ning otsustada.

Seega peab kool andma oskuse erinevatest allikatest infot otsida ning seda kriitiliselt hinnata, luua õppeaineüleselt seoseid ja sidustada seda nö päriseluga. Olulisim aga on see, et õpilane peab tahtma ning oskama õppida.

Selleks peab haridus olema senisest oluliselt praktilisem ning haakuma noore inimese reaalse elukogemusega väljaspool kooli. Mõistagi ei saa lahendused õppeprotsessi mitmekesistamiseks tulla aga ainult haridussüsteemi seest. Eesti kooli uksed tuleb ühiskonnale avada. Justnimelt selleks on haridusministeerium kutsunud ellu algatuse Huvitav kool, millega soovime tuua koolielu puudutavates küsimustes kaasa rääkima inimesi, kes koolikorraldusega igapäevaselt ei tegele.

Huvitava Kooli raames on seni toimunud ja jätkuvad parimate praktikate vahetamise üritused ning mõttekojad nii riiklikul kui ka maakondlikul tasemel. Seniste arutelude põhjal on jõutud konsensusele, et koolide tulemuslikkuse hindamisel peame hindama koolide endi püstitatud eesmärke ning eripärasid. Üks parimaid viise selleks on rakendamisel olevate rahuloluküsimustike süsteem. See ärgitab nii õpilased kui lastevanemad mõtlema selle üle, kuidas saaks haridust veelgi paremini anda.

Pideva tegevusena on erilise tähelepanu all ka riiklike õppekavade korrigeerimine eesmärgiga anda õpetajale rohkem vabadust õppe korraldamiseks, lähtudes konkreetse klassi või õpilase huvidest. Uued, paindlikumad ainekavad peaksid saama valitsuse heakskiidu lähinädalatel.

PISA testi tulemused näitavad, et Eesti kool suudab tagada ühtlaselt hea keskmise taseme. Meil on vähe ebaõnnestujaid, ent meil on ka kahetsusväärselt vähe tippe. Mis on see võti, mis võimaldaks talentidel avaneda? Tõenäoliselt ei ole selleks ei uus kooliõpik ega rohkem füüsikatunde.

Huvitav Kool on protsess, mis alles kogub jõudu. Selle eesmärgiks on jõuda igasse kooli ning kogukonda, et koolis toimuv vastaks kogukonna ootustele ning õpetaks meie noored tänapäeva maailmas edukalt toime tulla. Sellest, kui huvitavaks ning mitmekesiseks me suudame hariduse teha, sõltub otseselt ka see, kui head teadmised ning oskused meie noored saavad. Sest hariduses vorm on sisu.

Kiri pojale

Täna ilmus kooliaasta alguse puhul Postimehe vahel erileht Huvitav Kool. Järgneva nädala jooksul avaldame oma blogis kõik lehes ilmunud artiklid.

Alustame ettevõtja ja SA Kiusamise Vastu juhi Rasmus Raski kirjast oma täna kooliteed alustavale pojale.


Kallis Hugo,

Lähed täna esimesse klassi, kuid pabinas olen hoopis mina. Ma ei muretse, et Sa hakkama ei saa või et Sulle koolis ei meeldi. Tead, ma kardan iseenda pärast. Kõige enam pelgan, et mina oma plõksimisega Su nii loomuliku õppimishuvi ära rikun. Seega otsustasin, et panen kirja kolm lubadust, mida kooli alustades Sulle annan.

Esiteks luban, et olen alati valmis Sind kuulama. Ma ei luba, et oskan Sind aidata, aga luban kuulata ja kaasa mõelda. Tõsi, teinekord võtavad Su küsimuste valangud “Vanamehe” multika stiilis “aga, issi, mis see on? Aga miks, issi?” võhmale, aga pole hullu - peaasi, et Sul ikka küsimusi jagub.

Teiseks luban, et ei tee kunagi Sinu eest kooliülesandeid. Mul oleks kindlasti põnev näiteks kolmanda klassi matemaatika tekstülesannete kallal pusida, nii nagu ma teinekord Su legodega mässan, aga Sind ei aita see ju kuidagi. Kui Sul koolis raskeks läheb - ja võid kindel olla, et vahel läheb - siis vaatame koos, mis teha annab. Kui vaja, proovime teisiti. Kui vaja, võtame hoo maha. Kuidagi ikka saab!

Kolmandaks, ära hinnete pärast põe. Luban, et mina ka ei põe. Elus ei loe hinded. Elus loevad oskused ja teadmised ja tahe. Näiteks. Ütled, et tahad saada detektiiviks. Kuigi ma täpselt ei tea, siis ma arvan, et eriti heaks salaagendiks saamiseks peab õppima tähelepanelikkust, kannatlikkust, analüüsimist, tiimitööd, kavalust ja palju erinevaid keeli. Ja seda kõike Sa koolis õppima hakkadki! Aga kui Sa salaagendiks siiski ei hakka, läheb neid oskusi kindlasti mõnel muul hetkel elus vaja, nii, et ära muretse, et midagi asjata õpitud sai.

Kokkuvõtvalt soovin, et Sa koolis ei muutuks. Et Sa jääksid alati sama uudishimulikuks, mänguliseks, lahkeks ja rõõmsaks. Põnevat kooliaega Sulle!

Sinu isa Rasmus