Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults: soovin, et keelekümblusmeetodid jõuaksid ka eesti kodukeelega õpilasteni

LAK-õppe kuu ehk lõimitud aine- ja keeleõppe kuu raames avasid mitmed koolid külalistele oma klassiuksed. LAK õppe rakendamine on võimalik igas koolis ning järgnevalt vahendab Huvitav Kool ühe – Tallinna Kunstigümnaasiumi kogemust, väljakutseid ja rõõme, mida LAK-õpe endaga kaasa toob. 

Vastab Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults. 

Mari-Liis Sults

Millal ja miks te otsustasite LAK-õppe kooliks hakata? Keelekümblus on üks LAK õpe moodus ja seega saime LAK-õppe kooliks 2010. aasta sügisel, mil avasime Tallinna Kunstigümnaasiumis esimese keelekümblusklassi. Iga järgmine sügis tõi uue keelekümblusklassi. Meie kooli esimesed keelekümblusõpilased on täna 6. klassis, kokku on koolis ligi 100 keelekümblusklassis õppivat last.  
Miks? Tallinna Kunstigümnaasium oli 2009. aastal kõige suurema muukeelsete õpilaste arvuga kool Tallinnas. Teise emakeelega õpilaste õpetamine tavaklassis muutus aina raskemaks, kuna nende hulk kasvas. Seega otsustas toonane direktor keelekümblusklasside loomise kasuks. Mina olin sellel ajal keelekümblusõpilaste eelkooli õpetaja (direktor al 2015 – toim.). Edasi sain töötada ka keelekümblusõpilaste klassiõpetajana ning mõne aja pärast sai minust koolis keelekümblusprogrammi koordinaator.  
Esimesed neli aastat nimetasime kooli keelekümbluskooliks. Sel hetkel, kui õpilastel tekkis rohkem aineõpetajaid oli selge, et LAK-õppe mõistest lähtudes oleme lõimitud aine- ja keeleõppe kool, kus iga õpetaja mõtleb tundi ette valmistades rohkem aineteadmiste-oskuste, kombineerimisele keeleteadmiste- oskuste ja õpioskustega ning lähtub õpetamisel ka õpilaste huvist.

Tean, et Tallinna Kunstigümnaasium ei ole päris tavapärane LAK-õppe kool. Milline on teie eripära ja miks? Olen meie kooli keelekümblust arendades kirjutanud bakalaureusetöö ja magistritöö. See on aidanud õpetamise ja selle hindamise otsuseid langetada teadlikumalt, autoriteetidele tuginedes.

Tallinna Kunstigümnaasium täidab keelekümblusprogrammi nõudeid esimeses neljas klassis. Vene keele kui emakeele tunnid on meie keelekümblusklassides alates 2. klassi II poolaastast nagu programm ette näeb. Kolmandas ja neljandas klassis õpetame vene keeles inimeseõpetust ja tööõpetust. Alates 5. klassist on kõik ained eesti keeles va vene keel emakeelena.  

Otsustasime programmimuudatuse kasuks seepärast, et oleme siiski eesti õppekeelega kool. Kultuuridevahelise mõistmise soodustamiseks ja õpilastele eduelamuse tagamiseks jagame ühe lennu õpilased alates 5. klassist rühmadesse nende matemaatiliste oskuste järgi. Seega tekib kaks rühma, kus on eesti ja vene kodukeelega õpilased segamini. Hetkel on rühmiti tunnid alates 5. klassist matemaatika, ajalugu ja inimeseõpetus. Sellised rühmad on nüüdseks toiminud kaks õppeaastat.  
5. klassist algavat õppekorraldust selgitan lapsevanematele juba siis, kui nad toovad oma lapse 1. klassi. Peamiselt soovime seda, et õpilased saaksid õppida omas tempos. Ka õpetajatel on lihtsam aineoskuste seisukohalt homogeensema rühma jaoks tunde ette valmistada.  

Vaadates kogu protsessi keelekümbluskoolina alustamisest tänaseni, milline see teekond on olnud? Protsess on minu kui uuriva õpetaja ja värske juhi jaoks olnud väga huvitav. Ühest klassitäiest keelekümblusõpilastest on saanud 100.  

Keelekümblusmetoodika ei ole midagi keerulisemat kui heade pedagoogiliste tavade ja meetodite kontsentratsioon. Need töötavad igas klassis. Õpetades keemiat eelmisel aastal põhikooli 8. ja 9. klassides kasutasin õpetamisel samu meetodeid nagu keelekümbluse 1. klassis - sisu ja raskusaste oli ilmselgelt erinev ning tulemus oli väga hea.  
Alates 2010. aastast on säilinud ja arenenud õppeprotsessi eesmärgistamine ja tagasisidestamine õpilaste poolt nn visuaalse nädalakava kasutamise raames. See on nädalateema tutvustamine visuaalselt. Koos õpilastega eesmärgistatakse nädal ja nädala pärast reflekteeritakse selle tulemused. Esitasime selle projekti ka Uuenev õpiastust 2016 auhinnale. Vaata projekti tutvustust.  

Huvitav on olnud jälgida erinevate töömaterjalide loomis- ja arenguprotsesse. Iga keelekümblusõpetaja areng on olnud ka kogemus omaette. Näiteks sel aastal töötab eesti õppekeelega 1. klassis hoopis keelekümbluskogemustega õpetaja. Ta kasutab õpetamisel keelekümblusmetoodika põhimõtteid ning on õpilaste suur lemmik.

Millised on keelekümbluse suurimad väljakutsed? Koolijuhile on väljakutseks motiveeritud õpetajate leidmine, kes suudavad oma ideed ja mõtted õpilasteni viia. Oluline on ka see, et õpetaja saab aru, et tema mõjutab oma eeskujuga klassi hoiakuid ja väärtusi, et tal on suur vastutus ka selles, kas õpilastest saavad eesti keelt rääkivad lapsed. Oleme õpetajate leidmisel kasutanud programmi "Noored Kooli" abi ja olen selle programmi õpetajate valikuga väga rahul.  
Teiseks suurimaks väljakutseks on õpilastele sõnalise hinnanguvaba tagasiside andmine. Oleme tegelenud sellega juba kuus aastat. Lisaks tagasisidele anname vanemale teada iga õppeaine eesmärgid, et nad teaksid, mille alusel õpilasele tagasiside antakse. 5-palli süsteemiga harjunud õpetajatel on raske üle minna hinnanguvabale sõnalise ja õpilase arengut toetavale tagasisidele.  

Olen tegelenud sellega pikalt ja näen, et meil on ikka veel arenguruumi. Eriti just õpilaste ja lapsevanemate kaasamisel hindamisprotsessi. Samas on näha ka töövõite, kuna 4. klassi õpilased, kes saavad lisaks hinnangule ka hindeid, ei vaata hindeid tunnistuse kättesaamisel, vaid loevad suure huviga, mida õpetaja on nende kohta kirja pannud.  
Õpetajate jaoks on suurimaks väljakutseks kõrgete sihtide ja eesmärkide seadmine endale ja õpilastele. Õpilased õpivad täpselt sellel tasemel ainet ja õpioskusi, milleks õpetaja neid innustab.  

Millised on keelekümbluse suurimad rõõmud? Keelekümbluse suurim rõõm on see, kui õpilane saab õpetajast aru ja hakkab ise eesti keeles rääkima, ning ka see hetk, kui õpilased hakkavad omavahel eesti keeles vestlema. Naudingut pakub, kui õpilased suudavad juba 1. klassis eesmärgistada oma nädala, hinnata tehtut liigse kriitikata ning selgitada oma õpitud oskusi ja avaldada arvamust ka teiste õpilaste esinemiste või tööde kohta.  

Mis eristab keelekümblusõpetajat tavalisest? Keelekümblusõpetajal on olemas heade pedagoogiliste meetodite pakett. Tihti on tal olemas ka teiste keelekümblusõpetajate toetav võrgustik ning ka koolis toimiv keelekümblusmeeskond. Ta on avatud meele ja mõtlemisega ning suudab ennast ilmekalt žestide abil väljendada. Hiljem asenduvad žestid oskusliku joonistamis- või selgitamisoskusega. 

Väga oluline on nn kastist välja mõtlemine ja õpilastele kõrgete eesmärkide seadmine. Samamoodi on oluline õppekava üldosa lugemine ja sellest ka aru saamine. Lisaks peab olema julgust ja enesekindlust „liigutada“ teemasid tavapärasest erinevalt ja saada õpitulemusi oma aines vastavalt sellele, missugune on 1.-3. klassini konkreetsete õpilaste arengutase ning kuidas see koos nende huvidega muutub.

Kui palju mängivad laste keele omandamisel rolli lapsevanemad? Milline on nende soov laps kümblusklassi panna? Keelekümblusklassi lapsevanemad on väga julged ja enamasti teadlikud keelekümblusmetoodikast. Kulutan palju aega metoodika tutvustamisele ning selle võrdlemisele sõnade pähe õppimisega. Lapsevanematel lubame alati tulla koolitundidesse õpetamise metoodikaga tutvuma ja oma last ning tema käitumist jälgima. Lapsevanemad peavad sealjuures mõistma, et nad ei tohi kodus eestikeelseid tekste tõlkida vene keelde.  

Meil on üks selline negatiivne näide sellest, kus lapsevanem tõlkis kodus kõik tekstid vene keelde ja laps ei õppinud koolis peaaegu midagi. Teise klassi lõpus viis vanem oma lapse vene õppekeelega kooli. Samas aga soovitan vanematel lastega kodus vene keeles rääkida, kuna alates 5. klassist ei taga me keelekümblusõpilastele nende emakeele taseme tõusu. Kuid hea emakeele tase tagab ka hea eesti keele taseme.  

Lapsevanemad on aina rohkem hakanud eesti keeles rääkima, kuid igas klassis on ka selliseid vanemaid, kes eesti keelt ei oska. Õpetajalt me ei eelda vene keele oskust. Õpetaja saab vanemaga suhelda lapse toel või siis kasutame tugipersonali, aga ka minu abi. Siiani ei ole keeleoskuse pärast ükski probleem lahendamata jäänud. 

Vene kodukeelega lapsevanemate hulk, kes soovivad oma lapse kümblusklassi panna, on tõusuteel. Samas on ka kõhklevaid vanemaid, kellel soovitan siis ikka minna vene õppekeelega kooli, sest kui vanem on kahtleval positsioonil, ei ole mõtet last solgutada.  

Peamiseks motivaatoriks laps meie kooli LAK-õppe klassi panna, on lapsevanematele eestikeelne gümnaasiumiharidus. Ehk õpilane saab ühest ja samast koolis kätte nii põhikooli- kui ka gümnaasiumihariduse, mis võimaldab tal Eestis kõrgharidust omandada ja siinsel tööturul hakkama saada.  

Milline on see tulemus ja mõju, mida keelekümbluskoolina saavutada soovite? Mina soovin keelekümbluskoolina jõuda sinna, et keelekümblusmeetodid jõuaksid ka eesti kodukeelega õpilasteni. Hetkel on tööturul eelistatud olukorras keelekümblusklassides õppivad õpilased, osates 9. klassi lõpuks suhelda kolmes keeles, omades vajalikke üldpädevusi ning vastutades oma õppimise eest.  
Viie aasta pärast tuleb meie kooli klass, kus on võrdselt nii eesti kui ka vene kodukeelega lapsi ning õpe on kakskeelne. Sel sügisel alustavad need tulevased õpilased Kellukese lasteaias.  

Hetkel on meie koolis juba olemas eesti kodukeelega lapsevanemaid, kes mõistavad, et nende lastel on vaja osata ka vene keelt. Neile oleme proovinud pakkuda vene keele õppimist huviringis. Tallinna Kunstigümnaasiumis toimub lõimumine mõlematpidi. 

Milline kool peaks üldse keelekümbluskooliks hakkama? Keelekümbluskooliks hakkab iga kool, kus õpivad muu kodukeelega õpilased sh uus-sisserändajad. Koolil võivad lihtsalt puududa teadmised keelekümblusprogrammi meetoditest, mis võiksid ja peaksid iga taolist kooli huvitama. 

Keelekümblusmeetodid annavad aluse õppe diferentseerimise mõistmiseks ja rakendamiseks sel viisil, et õpetaja ei pea rabeledes hulluks minema. Kindlasti peab olema juhtkonna toetus keelekümblusklasside avamiseks ning lapsevanematele peab olema tehtud selge ja konkreetne teavitustöö.

Võti ülemäärase õppekoormuse vältimiseks peitub õpetajate omavahelises koostöös

Pille Liblik

Haridus ja Teadusministeeriumi üldhariduse osakonna asejuhataja

Eestis on koole, kus ollakse ikka veel kinni nii-öelda igaks juhuks kõige ära õpetamises, kuigi sellega teadmised ei süvene. Õpetajatel tekib hoopis frustratsioon, sest õpetades pingutatakse üha enam ja enam. Kujundlikult püütakse juba täis klaasi täita veel enam ja ollakse üllatunud, kui see üle ajab. Tegelikult on koolidel praegugi kõik võimalused ja õigused probleemi lahendamiseks.

Ülekoormatud ja ainekeskse õppekava teema tõuseb kõneks eriti kevadel, kui kooliväsimus on maad võtmas. Eesti kool peab töötama nende põhimõtete kohaselt, mis on kirjas riiklike õppekavade üldosas ja ainekavades. Paraku juhtub ikka veel, et koolid ja õpetajad ei teadvusta vajadust läheneda õpilasele terviklikult, tegeleda tema üldise arengu toetamisega ning hoida tasakaalus ainealaste teadmiste omandamist ja oskuste kujunemist. Õppekavade põhimõtete järgimata jätmine ongi õppimis- ja õpetamiskoormuse  suurendamise üks põhjusi.

Riiklik õppekava seab esikohale õppija huvid ja võimekuse, sätestades kokku lepitud standardi teadmistele, oskustele ja hoiakutele, mida laps teatud ajaks peab omandama. Õppe korraldamisel tuleb lähtuda lisaks õpilaste individuaalsusest ka kooli eripärast ning vastavalt sellele koostada kooli õppekava. On selge, et kool Lõuna-Eestis või rannikul, suurlinnas või metsade keskel saab muuta  õppimise ja õpetamise huvitavamaks osalt sarnaselt, kuid osalt erinevalt. Kui õppekava võimalusi järgida vaid deklaratsioonidena, siis jääbki üle ainult ainekesksus ehk soov kõik ära õpetada, hoolimata sellest, mida inimene pärast kooli lõpetamist teadma peaks. Kõige olulisem õpilase jaoks on ju ikkagi saada koolist alus elus hakkama saamiseks, oma seisukoha kujundamiseks, kriitiliseks suhtumiseks ja konstruktiivseteks lahendusteks.

Ainekesksuse vähendamiseks on õpetajatele abimaterjalina koostatud õppeprotsesside kirjeldused. Nendesse on kätketud tänaste õpetajate tarkus selle kohta, mida laps peab oskama koolitunni, õppeaasta ning kooli lõpuks ja pärast seda. Õpetajad on kirjeldanud, missugused on võimalused siduda tervikuks erinevate ainete taotlused, kujundada inimeseks olemise oskust ja jõuda soovitavate õpitulemusteni. Ära on näidatud, kuidas  õppetegevuse kavandamisel saab jätta ruumi ka koostööks ja õpitu kinnistamiseks. Edasine sõltub juba konkreetsest koolist ja sellest, kas on võetud aega küsida endalt ja kolleegidelt „miks ma seda või teist õpetan? Mida õpilased minu tegevuse tulemusena oskavad?“ Iga kooli, kus on märke aine- ja ainekavakeskse lähenemisega õpetamisest, õpetajad ja juhtkond, peaksid endale neid küsimusi esitama. Lahenduseks ei ole riikliku õppekava ignoreerimine, vaid kooli õppekava arendamine riikliku õppekava põhimõtetest lähtuvalt.

Järjest enam kostab arvamusi ainekesksusest lahtisaamise vajadusest. Tõepoolest – ei pähe tuubitud korrutustabel ega võõrkeelsed väljendid kasvata inimest, aga neid omandamata ei saa panna alust analüütilisele mõtlemise ega võõrkeeles suhtlemisoskuse kujundamisele. Iseasi, kas korrutustabeli õppimine ja hindamine on matemaatikaõpetuse pärusmaa või suudetakse oskust kasutada loodus-, sotsiaalteadustes ja muudes eluvaldkondades. Kas eluks ja edasiõppimiseks vajalik suudetakse omandada mitte näiteks 120, vaid 96 kursuse jooksul.

Nii õpetajate, lapsevanemate kui ka koolijuhtide soov on vähendada õppekoormust ja omandatavate detailide mahtu, kuid kõik kärped peaksid olema tehtud kellegi teise arvelt. See tähendab, et kõige lihtsam õigusaktidesse sisse kirjutatud kohustus ja ühtlasi privileeg – teha koostööd – ei toimi.

Et toetada koole veelgi enam ainekesksuse vähendamisel, õppeainete lõimimisel ja koostöö soodustamisel, oleme algatanud ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused.  Ennekõike tähendab see igas õppeaines kokku leppimist, kas oleme valmis õppe mahu vähendamiseks millestki loobuma ja aru saama, et ei õpilased ega õppeaeg ole kummist. Erinevate ainete õpetajatelt nõuab see teatud loobumisi ja tunnistamist, et seniste harjumuslike kirjeldatud õpitulemuste loendit on vaja revideerida. Sellised kokkulepped õpetajate seas annavad eeskuju õpilastele ja tõstavad lapsevanemate usaldust Eesti kooli vastu. 

Artikkel ilmus esmakordselt 22. aprillil 2016 Õpetajate Lehes.

Eestimaa õpib ja tänab!

Pühapäeva südaööl lõppes kandidaatide esitamine Aasta Õpetaja galale, kokku esitati 942 kandidaati üheteistkümnes kategoorias. Kõige enam esitati klassijuhatajaid (181), lasteaiaõpetajaid (173), põhikooliõpetajaid (130) ja klassiõpetajaid (126).

Kogu kandidaatide esitamise aja jooksul kogusime mõtteid eelmise aasta laureaatidelt. Vastati küsimustele nagu, mis iseloomustab head õpetajat/direktorit/hariduse suunajat jt hariduse edendajaid? Aga ka, mida Aasta Õpetaja tiitel võitjate jaoks tähendab? Nende vastused:

Kõik eluvaldkonnad on ühtemoodi olulised, kuid mitte ükski neist ei mõjuta noorte inimeste tulevikku rohkem kui haridus. Haridusvaldkonna tegijaid on vaja avalikult tunnustada ning selleks pole paremat viisi kui Aasta Õpetaja gala. (Heilo Altin, Aasta hariduse sõber 2015)

Heilo Altin

Väga hea õpetaja teeb tööd südamega. Ta ei mõtle palgale, vaid tahab kõiki õpilasi arendada ja ka aidata. Ta on kannatlik, mõistev. Ta saab õpilastega hea kontakti ja ei ole autoritaarne. Ta ei tee tunde vaid õpiku ja töövihikuga. Ta suhtleb õpilastega ka muudel teemadel, kui ainult ainealaselt. (Lemme Sulaoja, Aasta klassiõpetaja 2015)

Lemme Sulaoja

Miks hakata õpetajaks? See on elu mõtte küsimus ja minu meelest on elu mõte teistele millegi andmine. Ja õpetajaamet on andmine. Ja see on selle ameti suurim pluss. Ja need inimesed, kellele meeldib teistele midagi anda, nemad võiksid õpetajaametit kaaluda. (Ivo Leito, Aasta õppejõud 2015)

Ivo Leito

Õpetajaamet sunnib ennast pidevalt arendama, lugema, otsima ja ajaga kaasas käima, ka IT-vallas. Üks suur pluss on saadud tagasiside tehtud tööst - siiras ja aus. (Pille Olesk, Aasta põhikooliõpetaja 2015)

Pille Olesk

Väga hea õpetaja on suunaja, kes arvestab iga inimese omapära ning ei suru mitte ühelegi inimesele oma tõekspidamisi peale. Ta on empaatiline, rahulik, hea suhtleja, jutuvestja ja ettenäitaja, nõudlik ja õiglane. Õpetaja on oma käitumise, oleku ja suhtumisega heaks eeskujuks mitte ainult õpilastele vaid tervele kogukonnale. (Tairi Albert ja Katrin Uurmann, Räpina Aianduskooli projekti "1000 sõpra" eestvedajad. Aasta tegu hariduses 2015)

Tairi Albert ja Katrin Uurmann

Oluline on õpetajaameti väärtustamine ühiskonnas, sealhulgas ka lasteaiaõpetajate. Aasta õpetaja valimine annab võimaluse pöörata enam tähelepanu õpetaja tööle, õppimisele, õpetaja positsiooni väärtustamisele, tänamisele. Üle-eestilisus ja teleülekanne annavad juurde pidulikkust. (Karin Kangur, Aasta lasteaiaõpetaja 2015)

Karin Kangur

Kui mõne muu ameti esindaja näeb oma hästitehtud töö vilju kohe, siis õpetaja saab heal juhul tagasisidet alles aastate pärast, kui näeb, kui hästi tema õpilastel hilisemas elus läheb. Õpetaja vajab kindlasti positiivset märkamist väljaspoolt. Ja kuigi galal ei saa tunnustada kõiki õpetajaid, siis juba see fakt iseenesest, et sellist üritust korraldatakse, toetab õpetajat, sest ta näeb, kuidas ühiskond tema tööd väärtustab. (Karin Lukk, Aasta õppeasutuse juht 2015)

Karin Lukk

Minuga juhtus kummaline lugu. Mul oli aasta õpetaja au hõlmas tõstetud tunne, aga ka suur kohmetus õnnesoove vastu võttes ja neid muudkui tuli ja tuli. Oma kohmetuses kuulsin seda sündmust ümbritsevates juttudes iva - minu õpetaja, minu lapse õpetaja, minu naaber, minu trennikaaslane, me kunagi koos, minu külast, minu tuttav jne – ja taipasin, et inimesed tundsid ennast aasta õpetaja osalisena ja seega jagus palju helgust ja heatahtlikkust kõigele. Teadmine, et tehtud teod on paljudele inimestele andnud siira rõõmu allika, tegi olemise vabaks.

Ja selle tiitli pälvivad üksjagu erinevaid õpetajaid, läbi nende saavad meisterliku töö osaduse ja rõõmu nende kaaslased. Eestimaa on nii väike, ikka keegi tunneb kedagi – seega kirglikult oma töösse pühendunud õpetajate avalikkusele tutvustamine ja ausse tõstmine teeb paremaks ja helgemaks suurt hulka inimesi. (Kärt Matiisen, Aasta gümnaasiumiõpetaja 2015)

Kärt Matiisen

Hea kutseõpetaja on see, kes suudab innustada õpilasi erialaseks tegevuseks. See tähendab, et õpilane sisustab omal initsiatiivil vaba aega erialase tegevusega laboratooriumides (Viktor Dremljuga, Aasta kutseõppeasutuse õpetaja 2015)

Viktor Dremljuga

Mina näen lapsega individuaalselt suheldes probleemi olemust teisest vaatenurgast ja saan sellega toetada õpetajat. Samuti tunnen ennast vajalikuna suheldes lapsevanematega, kes usaldavad kooli rohkem, kui näevad, et nende lapsele pühendatakse aega.

Arvan, et kõige väärtuslikum minu töös ongi oskus last märgata ja asetada ennast nii õpilase kui tema vanema seisukohale ning püüda ühise tahte korral muuta probleemset olukorda. (Sirje Pormeister, Aasta hariduse suunaja 2015)

Sirje Pormeister

 

 

Väga hea klassijuhataja on nõudlik, aga vajadusel järeleandlik, tunneb hästi oma klassi õpilaste huvisid, kodust olukorda ja suhtleb lapsevanematega. Klassijuhataja kaasab vanemaid ühisüritustesse ja teeb nendega koostööd.

Õpetaja peab ka oskama kuulata õpilast ja vajadusel märkama, kui õpilasel on mure või probleem. Ma julgen arvata, et vastastikune usaldus oli see, mis minu oma klassi õpilaste jaoks just selleks heaks klassijuhatajaks tegi. (Maive Noodla, Aasta klassijuhataja 2015)

Maive Noodla

8. oktoobril Jõhvi kontserdimajas toimub Aasta Õpetaja gala 2016, kus tõstame esile neid haridustöötajaid ja hariduse toetajaid, kelle töö on teistele eeskujuks ning kes panustavad õppurite arengu toetamisse, koostöösse ning uueneva õpikäsituse elluviimisesse õppeasutustes.

Aasta Õpetaja galast „Eestimaa õpib ja tänab“ tehakse ka otseülekanne televisioonis. 

Mis loom on kujundav hindamine? Osale seminaril ja saad teada!

Loovharidus Eesti moodi IX
 KUJUNDAV HINDAMINE II

23. aprill
11:00 - 17:15
TLÜ-s, Narva mnt. 25
Terra Maja IV korrusel

11.05-11.15 Avamine
11.15-11.30 Kujundava hindamise mõistest. Eda Heinla, ühendus LoovHA, TLÜ dotsent.
11.35-12.10 Kujundava hindamise rõõmud – mured Pärnu Vabakoolis. Õpetajad Liia Severin ja Vilve Noppel, õpilane Jasmiin Üpraus.
12.15-12.40 Kujundava hindamise vahendid: Plickers, Quizizz, Learningapps, Zipgrade. Kahoot!, PeerMark. Urmas Heinaste, TÜ tehnoloogiahariduse spetsialist, Tartu Annelinna Gümnaasium, tehnoloogiaõpetaja.
12.45-13.25 Lõuna. Töötubadesse!
13.30-15.00 TÖÖTOAD 1
15.00-15.15 Kohv ja tee.
15.15-16.45 TÖÖTOAD 2
16.45-17.15 Kokkuvõtted. Vaba mikrofon, ideed, mõtted!

Lisa info ja registreerimine:
NB! Palume end seminarile kindlasti läbi veebi registreerida:
http://loovharidus.ee/loovharidus-eesti-moodi-ix-kujundav-hindamine-ii/

Osalemistasu: 15 EUR (tasumine kohapeal või arvega, arve soov malm.tiina@gmail.com) Kes soovib arvet, siis infoks nii palju, et arved jõuavad soovijani 23.aprilli paiku - päev või paar siia-sinna poole.

TÖÖTOAD:
„Kujundava hindamise praktikad Pärnu Vabakoolis“ Liia Severin, Vilve Noppel

“Sisuliselt ja praktiliselt kujundavast hindamisest“ Merle Sepp, Viimsi Keskkool

„Kujundava hindamise vahendite kasutamine“ Urmas Heinaste, Tartu Annelinna Gümnaasium, tehnoloogiaõpetaja

“Eneseanalüüs kui kujundava hindamise osa?” Helen Pullinen, Kreet Piiriselg, Peetri Lasteaed – Põhikooli õpetajad ja Luule Niinesalu, kooli direktor

„Kujundav hindamine Tallinna Reaalkoolis“ Kati Kurim ja Martin Saar, Tallinna Reaalkooli õpetajad

Kogu linn lõimus: Haapsalu õpilaste koostööpäev

Haapsalu linna kolme kooli ühine projektipäev „Kogu linn lõimib” toimus tänavu juba teist aastat järjest. Ühine algatus on vaheldusrikas ja koolirõõmu pakkuv päev õpilastele ja õpetajatele.

Projektipäevast võtsid osa Haapsalu Linna Algkool, Haapsalu Põhikool ja Haapsalu Nikolai kool. Idee tekkis eelmiste aastate kevadisi tegevusi jälgides ning Tartu Raatuse Kooliprojektipäeva inspireerivat tutvustust kuulates.

Grupp viienda klassi õpilasi arvas, et äge oleks kui iga nädal selline koolipäev oleks. Kui küsisime, et mida õppisite – kogesite täna, siis esimene vastus oli, et igasugu lahedaid asju ja seejärel pikk loetelu töötubade kogemustest. Lisaks oskasid õpilasi teha ka märkusi ja täiendusi, mida võiks töötubades muuta. 

Sündmuse tegijateks on Haapsalu kõikide alg- ja põhiharidust andvate koolide õpetajad. Esimesel aastal toimus päev ainult 1. – 6. klasside õpilastele, aga kuna pilootprojektipäev oli edukas, siis soovisime nüüd ka III kooliastme õppetööd sarnaselt lõimida.
 
Õppekava lõimimine läbi erinevate tegevuste on põnev ja ühtlasi annab see lastele pika veerandi jooksul ühe rahulikuma koolipäeva. 

Päeval, mil kogu linn lõimib, koolides tunde ei toimu ja kogu õppetöö ongi planeeritud selle sündmuse tegevustena. Projektipäeval jätkus tegevusi ligi 930-le meie linna 1. – 9. klassi noorele.

1. – 2. klasside tegevusi planeerisid samade klasside õpetajad, kuid läbiviijateks olid lisaks erinevad tegijad väljast poolt. Selleks, et oleks võimalik pakkuda rohkem erinevaid tegevusi ja tutvustada võimalusi Haapsalus olid töötubade juhendamisel abiks ka lapsevanemad ja Haapsalu huviringide õpetajad. Lastel oli võimalus toimetada kümnes erinevas tegevuskeskuses: erinevad liikumised, loodusnurk, nuputamine jt. Eesmärgiga haarata võimalikult palju õppeaineid oma tegevustes. 

 3. – 6. klasside tegevuskeskused olid kõikides Haapsalu põhihariduskoolides. Kogu päeva vältel osalesid lapsed 4. erinevas töötoas. Kaks esimest tuli neil valida naaberkoolidest ja kaks hilisemat oma koolist. Õpilased said oma päevaplaani kokku panna tervelt 45 erineva töötoa hulgast valides. Kuna töötubade hulk oli suur, siis valiku tegemine oli raske ja pakkus lastele väljakutset. Samas jäi nii mõnelgi pool kohtades puudugi. Tegevusi pakuti liikumise, käsitöö, kokanduse, teatri, interneti, muusika, ajaloo, tervise, mängude, looduse, kirjanduse teemadel.

III kooliaste osales töötubades väljaspool koolimaju. Tegevust pakkusid Haapsalu Kolledž, Lääne Maakonna Keskraamatukogu, Läänemaa Ühisgümnaasium, Haapsalu Kutsehariduskeskus vastavalt oma võimalustele. Koolid tutvustasid läbi tegevuste oma erialasid ning raamatukogus said noored proovida info otsimist raamatutest. Kokku oli koostööpartneriteabil võimalik valida 14-ne erineva töötoa vahel. 

Töötoad olid õppekavaülesed, täitsid karjääriõppe, eneseanalüüsi ja silmaringi laiendamise eesmärke ning arendasid noorte üldpädevusi. 

Registreerimine töötubadesse toimus läbi google’i keskkonna. 3. – 6. klassidejuhatajad registreerisid oma klassi õpilased konkreetselt koolile loodud vormis. Kui registreerimised olid tehtud, jagati tabeleid online´s kõigi kolme kooli vahel ja iga töötoa tegija sai näha, palju õpilasi on töötuppa tulemas. 7. – 9. klassidele oli kahe kooli ühine registreerimise vorm, mille muudatusi oli näha kohe reaalajas. Google Drive´s registreerimine laabus sel aastal veel paremini, kui eelmisel. Selle üle tunneme tõelist heameelt. 

Kõva koordineerimise tulemusel koostatud ajakava

Tagasiside nii õpilastelt kui ka õpetajatelt oli positiivne. Ühe kaheksanda klassi klassijuhataja tunne peale projektipäeva: ”Kui alguses tekkis tõrge, et mida, miks ja jälle tehakse, siis pärastine emotsioon oli positiivne. Meeldis nii õpetajatele kui ka lastele, kusjuures nii suurtele kui ka väikestele. Teeme ikka jah järgmisel aastal jälle!”

Kolmanda klassi õpetaja oli alguses toriseja: „Ma ei saanud aru, miks ja kuidas seda asja ajama peaks. Ja nüüd ütlen, et see oli nii positiivse energia päev! Sain sellise emotsionaalse laengu, et olen seda meelt – teeme veel ja paremini.“

Jätkame, sest projektipäeval oleme kogenud, et:

• koos on tulemus suurem ja rõõmsam;

• tekib erinevamaid võimalusi;

• partnerite leidmine iga aastaga järjest lihtsam;

• õpilased leiavad, et kõik koolipäevad võiks sellised olla;

• projektipäev õpetab ja laps tajub seda hästi.

Ühiselt arutledes saime teada ka muutmisvajadused, et:
 

• 2. klassi tegevuste puhul arvestame pikema ajaga.

• Esimesel aastal palusime õpetajatel lahti kirjutada paari sõnaga oma töötoa sisu. Sel aastal seda ei teinud, kuid oleksime pidanud. Kui on teada tegevused on lastel kergem registreeruda.

• Uue ettepanekuna tuli jagada 3. – 6. klasside töötoad vajadusel vanuseliselt pooleks, kuna arengu vahed on suured ja saab täita paremini püstitatud eesmärke.

• Mõelda tuleb rohkem sellele, kuidas kaasata enam venekeelse Nikolai kooli õpilasi, kel on mõningane keeletakistus.

Järgmisel aastal uus tunniplaan uute tegevustega!
Malle Õiglas (Haapsalu Linna Algkooli direktor) Kristi Karm (Haapsalu Põhikooli arendusjuht)

Õpimotivatsiooni kergitanud projektipäevad

Pooleteise kuu vältel toimusid Muraste Koolis esmaspäeviti projektõppe päevad, mille raames arendati loovust, kriitilist mõtlemist, suhtlemist ja koostööoskust. Õpilased jagunesid klassideüleselt ja huvipõhiselt – valiku tegid nad ise. Valikus olid animatsiooni loomine, fotonäituse korraldamine, hea ja tervislik koolitoit, koolilogo loomine ja Tallinna Loomaaia õppematerjalid. Huvitava Kooli küsimustele vastavad kooli direktor Priit Jõe ja õpetaja Annika Hinn. 

Kooli logo kavandid

Tallinna Loomaaia õppematerjalide valmistamine

Valminud animatsioonide vaatamine

Õpilased saavad teada, milline on hea ja tervislik koolitoit

Kuidas projektipäevade idee tekkis?  

Priit Jõe: Palju on räägitud, kuidas praegused tööandjad ootavad tänastelt õppijalt midagi muud kui lihtsalt ära õpitud faktiteadmisi. Oodatakse tööturule inimesi, kes oskavad ennast selgelt väljendada, suudavad nii üksi kui meeskonnas luua väärtust, on ettevõtlikud ja oskavad toime tulla keerulisemate probleemide lahendamisel. Projektõpe just seda pakubki - tasakaalu akadeemilise ja mitteakadeemilise (üldpädevuste) õppe vahel. Uue koolina näeme selget vajadust muuta senist koolikorraldust.

Annika Hinn: 21. sajandi põhioskused on eelkõige just loovus, kriitiline mõtlemine, suhtlemine ja koostöö. Seda kõike pakub projektõppe meetod, mis muudab tunni, kus õpetaja räägib, tunniks, kus õpilane tegutseb. 

Õpilased saavad iseseisvaks tööks juhtnööre

Projektipäevade kasutegurid on…

P.J.:…seostatus reaalse eluga, mis võimaldab muuta õppimist sügavamaks. Süvitsi erinevaid teemasid uurides, tekib ka suurem huvi õppimise vastu. 

• Ülesannetes, mis pidevalt nõudsid koostööd, said õpilased edukamaks õppimises ehk omandasid oskuse, KUIDAS õppida.
• Klassideülene õpe aitas õpilastel leida uusi sõpru ja tuttavaid, tänu millele paranesid õpilaste sotsiaalsed oskused ja ka suhted õpilaste vahel. 
• Kahe või kolme õpetajaga ühiselt läbiviidud õpe, oli ka õpetajatele uudne ning väga motiveeriv kogemus. Ühiselt planeeriti ja tagasisidestati eraldi kõiki projektipäevi, mille käigus õpiti ka omavahel koostööd tegema.

Millised olid projektipäevade kitsaskohad, millele tulevased kavandajad st teised koolid peaksid kindlasti tähelepanu pöörama?

P. J.: Parim kogemus on isiklik kogemus, seepärast soovitan kõikidel koolidel julgelt proovida uusi lähenemisi õppekorralduses. Liikuda tuleb omas tempos, oma teed pidi, oma unistuste poole. 

Muraste Koolis pöörame järgmistel projektipäevadel suuremat rõhku planeerimisele. Kõikide päevade detailsed tegevused tagavad suurema läbipaistvuse nii lastele kui ka lastevanematele. Seeläbi saavad õpilased iseseisvamalt oma tegevusi planeerida ning sobiva tempo valida.

Samuti peame õpetajatena tegeleme meeskonnatöö juhendamise oskuse parandamisega. Selgemini tuleb projektides eristada grupitöö üldist eesmärki ja igaühe individuaalselt panust.

Enne projektipäeva algust kogunesite kogu kooliga ja seejärel toimus veel ka väärtuskasvatuse tund. Mida see endast kujutab?

P.J.: Väärtuskasvatuse tund toimub meil esmaspäeva hommikuti peale aatriumi kogunemist. Selle tunni oleme seostanud KIVA (Kiusamisvastase) programmiga. Esmaspäeva hommikune kogunemine on meie viis alustada ühiselt nädalat, kus õnnitleme eelmise nädala sünnipäevalapsi, tunnustame õpilasi ja edastama ülekoolilist infot. 

Kogu koolipere laulab eelmise nädala sünnipäevalastele

Milline oli lastevanematelt saadud tagasiside projektipäevale?

P.J.: Sooja tunde tekitas ka väga positiivne tagasiside lastevanematelt. Ligi poolte lapsevanemate arvamusele toetudes 84% vastanutest nägi projektõppepäevade jooksul oma lapse juures positiivset huvimuutust kooli suhtes. Mitte, et Muraste Koolis teistel päevadel oleks halb käia, vaid tavapärasemalt erinev õpistiil tõi kooliellu värskendust. Ühe lapsevanema vastus küsimusele, mis projektõppepäevade juures meeldis enam tavaliste koolipäevadega võrreldes, oli järgnev: „Peale esimest kohtumist oli selge arusaam eesmärgist, kuhu projektõppe lõpuks tahetakse jõuda. Eesmärk oli talle arusaadav ja tekitas õhinat. Samuti oi ta teadlik, mida teha järgmisel kokkusaamisel. Veel meeldis, et rühmas olid lapsed erinevast vanusest ja lapsi juhendasid tavapärasemast erinevad õpetajad.“ 

A.H.: Läbi projektõppe saime veelgi rohkem teadlikuks oma tugevustest ja nõrkustest. Kogu koolipere tegutses ühtses rütmis.

Parimate praktikate päeval tuldi välja hariduspoliitilise manifestiga

Kas meie koolides tehakse vähe koostööd? Või tehakse vähe selleks, et olemasolevat koostööd avalikult välja tuua, teistega jagada, teistele tutvustada? Maria Jürimäe Tartu Ülikoolist kirjutab eile toimunud Huvitava Kooli parimate praktikate päevast, mis keskendus juba toimivate heade koostööformaatide teistele tutvustamisele.

Seekordne parimate praktikate päev lõppes ühise hariduspoliitilise manifesti sõnastamisega:

• iga kool ja tihti ka iga õpetaja on omas „mullis“. Mida teha, et neid mulle katki teha, millist „nõela“ oleks vaja mullide purustamiseks?
• avatust ja õpetajate ainemullist väljumist peab toetama riiklik õppekava. Kehtiva õppekava üldosa ning ainevaldkondade eesmärgid on väga hea. Sellega võikski piirduda. Matemaatika ainekavast võiks julgelt 1/3 välja visata (või 1/3 alles jätta) ja selle arvelt sisse tuua uued ained – nt geoloogia, robootika? Selline lähenemine lõpetaks vastuolu riiklike õppekavade ja ainekava vahel ning ka tasemetööde ja üldosa põhimõtete vahel (sellisel juhul ei tohi  eksam / tasemetöö sisalda 90 % drillitavaid tüüpülesandeid).
• tasemetööd võiksid olla vabatahtlikud mitte koolide võrdlemiseks-reastamiseks, vaid selleks, et kool ja õpetaja saaksid infot selle kohta, mis on nende tugevused ja nõrkused, et edaspidi paremini õpetada. Tasemetööde üks esmaseid eesmärke, mis oli õppekavas uute õpetamisviiside propageerimine, on täna kadunud.
• õpikute ja töövihikute peale raha kulutamise (või mitte kulutamise) otsustaks kool – selle raha võiks suunata pigem internetiühendusele, mis peaks olema seadusega igale koolile ette nähtud, õpetajate täiendõppele/ enesearendamisele jms. Õppeprotsess ei tohiks olla õpikukeskne.

Päev algas ettekannetega, kus esinesid Noored Kooli, Vääna Mõisakooli ja TÜ haridusuuenduskeskuse esindajad.

Kristi Klaasmägi, SA Noored Kooli tegevjuht, toonitas oma ettekandes, et eesmärkide võimalikult selge kokkuleppimine on oluline, sest aitab ennetada nende „tõlkes kaduma minemise“ ning hoiab ära vahendi eesmärgist tähtsamaks muutumise. Ta tõi näite koolist, mille õpetajad ja juht samu tegevusi erinevalt tõlgendasid ja erinevate eesmärkidega seostasid – kas testida tuleb õppimise toetamiseks, et aru saada, millest õppijad on juba aru saadud ja millest veel mitte või selleks, et õppijad omandaksid spetsiifilise testisooritamise oskuse, sest just see oskus on edasises (haridus)elus väga oluline?

Gled-Airiin Saarso tutvustas Vääna Mõisakooli kogemust kogukonna mootorina. Vääna Mõisakool tegutseb õppiva kogukonnana, mis koondab õpilasi, nende vanemaid, õpetajaid, koolijuhte, vilistlasi, kohalikke ettevõtteid jt. Selgus, et paljude Väänas toimuvate põnevate algatuste keskmes on just kool. Kooli saab teha suuremaks kogukonna võimalusi kasutades, kui mõelda näiteks, missugused õppimise võimalused asuvad koolist 5 km raadiuses? Kas oleme oma lähiümbrust ja -kogukonda kooli õppekäikudesse kaasanud?

Katri Lamesoo Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskusest tutvustas õpilaste arvamusi valikainete valiku tegeliku võimaluse kohta gümnaasiumis. Oluline on teadvustada, MIKS valikaineid ikkagi vaja on. Kahjuks suur hulk õpilasi ja õpetajaid valikainete eesmärki veel kuigivõrd ei teadvusta. Õnneks on valikute tegemine õpitav oskus ja just valikained on üheks võimaluseks õppijates selle oskuse arengut toetada.

Põnevaid koostööformaate tutvustati erinevates töötubades

 

Töötuba „Minu kasu + sinu kasu = huvitav õppetegevus“

Kiviõli I Keskkool tutvustas oma töötoas võimalusi, mida pakub koostöö lähiümbruse ettevõtetega. Koostöö Ida-Viru Ettevõtluskeskusega annab majandusõppele praktilise võimaluse osaleda tootedisaini protsessis. Vaivara muuseumiga koos tegutsedes saavad õppijad kogemuse ajaloo suuliste allikate kogumises ja muuseumitöös. Õpilased saavad sügavama pildi kodukoha ajaloost, tekib või süveneb huvi mineviku ja kodukoha kultuuri vastu ning arenevad ka üldpädevused (koos)töö- ja  esinemisoskus.

Koostöös seiklusturismikeskusega on valminud kehalist kasvatust ja loodusaineid lõimiv õppeprogramm, „Lapsed mäkke“. Programmi käigus saab liikuda (mäesuusatamine ja lumelauasõit) ja ka keskkonnateadlikkust kujundada ning väärtustada. Lahendatavad ülesanded seostuvad loodusõpetuse-keskkonnateadlikkusega, matemaatikaga (toodud on ka näiteid erinevate ühikute – m3, m2 ja tonn – kohta reaalses elus). Nt töölehtedel esinev mõiste hüdrokülv oli õpilaste ja ka paljude töötoas osalejate jaoks uus ja põnev. Füüsika- ja geograafiaõpetaja ühistööna valmis programmi jaoks spetsiaalne ülesannete kogu, mille hulgast saab teha valikuid vastavalt õppijate vanusele, sest ülesandeid sai valmis plaanitud 1,5 tunni asemel palju enam. Ülesannete seas on nt samakõrguskaardi lugemisoskus – õppijatele on antud mäe kaart ning selle alusel tuleb otsustada, millisesse kohta mäel tasuks teha uus suusanõlv. Ülesannete seas on ka neid, mis seostuvad füüsikaga, nt– energia kulutamine treppidel ja mäel ning selle juurde saamine programmi käigus pakutavast šokolaadist.

Töötuba „Kogu linn koos“ tõi Tartusse põneva koostööseltskonna Haapsalust

Töötoa ettevalmistajate seas olid Haapsalu Linna Algkooli direktor Malle Õiglas, Haapsalu Nikolai Kooli direktor Aive Saadjärv, Haapsalu Põhikooli arendusjuht Kristi Karm ja Marit Sillat Haapsalu Kutsehariduskeskusest. Tutvustati linna haridusasutuste koostöös sündinud projektipäeva, milles erinevate koolide õpilased osalesid teiste koolide poolt pakutavates mitmesugustes põnevates töötubades. Tingimus oli, et igast klassist läheks ühte töötuppa maksimaalselt kaks õpilast– eesmärgiga  õppida lävima ka eakaaslastega teistest koolidest. Võrgustikku on lisaks koolidele kaasatud ka Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledž, Haapsalu Kutsehariduskeskus ja Haapsalu spordibaasid. Kõige keerukam töö sellise projekti puhul on logistika. Suur hulk õpilasi koolis vastu võtta ja mõistlikult töötubadesse jagada pole tegelikult keeruline, ent see nõuab palju planeerimist.

Haapsalu töötoas osalenud lahendasid grupitöö teemal: Milline näeks välja teie rühma projektipäev: millised vanuserühmad oleksid kaasatud, milliseid ained, väärtused, üldpädevused leiaksid rakendust, millised võiksid olla projektipäeva töötoad, kuidas neid läbi viia, keda kaasata, kuidas teha kokkuvõtteid. Üheskoos sündis mitmeid häid ideid, nt Tartus kaasata Kunstikool ja Rajaleidja keskus. Töötoas osalejad tõid kaasa ka enda koolide sarnaseid kogemusi. Näiteks Puhja koolis toimib juba kolmandat aastat karjääripäev, kus esinevad lisaks erinevate elukutsete esindajatele ka erinevate elustiilide harrastajad. Sarnane traditsioon on ka Tartu Kesklinna koolis.

Tartu Ülikooli ja Hiiumaa ühistöögrupp pakkus välja mereteemalise maastikumängu III kooliastmele, mille eesmärk oleks tiimidena kogu Hiiumaa läbi käia – konkreetsed majakad, muuseumid, sadamahooned jms paigad, mis võimaldavad õpilasi vastu võtta. Kõik töötubade läbiviijad peaksid olema, nn „päris inimesed väljastpoolt kooli“ ehk hariduse sõbrad. Mängu läbimisel saaks terviklikuma pildi Hiiumaast – meri toidu andjana ja kalandus, merepiir ja selle kaitsmine, turism, meri ja sport (ujumine, purjetamine jm), (pärimus)kultuur ja hiiukeelsed merelood ja laulud, meremaal, veeohutus, ohustatud liikide kaitse jne.

Projekti tutvustamise käigus tekkis ka selle edasiarendamise idee – kõigi teiste maakondade koolid, kes tulevad Hiiumaale, võiksid samuti neid „kontrollpunkte“ läbida, töölehti täita nt QR koodide abil. Programmi võiksid koos oma õpilastega läbida ka õpetajad, kes saavad omandatud teadmisi-oskusi-ideid hiljem ainetundides kasutada. Töötoa grupitöö tulemused olid sedavõrd inspireerivad, et tõenäoliselt ei jää need ainult ideedeks.

Töötuba „Õpetaja kaasamine õppimisse“

Erli Aasamets tutvustas, kuidas  Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis  toetatakse õpetajate arenguid pedagoogide atesteerimiselt kaasaegse õpetaja kutsestandardi nõuete täitmise suunas; mille poolest erinevad koolitused enesetäiendamisest ja analüüs reflektsioonist. Selleks, et õpetajate eneseanalüüs poleks „copy-paste“, loeb kooli juhtkond esitatud materjalid mõttega läbi, süveneb ja esitab isiklikke küsimusi jne. Õpetajad ootavad võimalikult kiiret tagasisidet ja koolijuht seda neile ka pakub, isegi kui see nõuab tegutsemist hilisõhtul.

Väga põnevad olid 132 õpetaja ühistöös kujunenud vastastikused vaatluspäevad „Praktikult praktikule: õpetaja töövarjupäev“. Aasamets rääkis, et Kilingi-Nõmme õpetajatel on olnud võimalik olla töövarjuks teistes koolides, mille üks valikukriteeriume oli ka mõnus asukoht – Virumaa, Võrumaa, Läänemaa, Saaremaa. Pakett oli terviklik – õpetaja ei pidanud kooli sõitma hommikul vara ja seal väsinuna tegutsema, asukohas oli meeldiv öömaja. Umbes iga neljas kool oli nõus selle tööformaadiga ja paljud koolid  on juba kokku leppinud ka vastukülaskäigu Kilingi-Nõmmele. Selline professionaalse arengu toetamise võimalus pole kulukas ja  Aasametsa sõnul maksab pole selline töövarjupäev kallim kui mõni koolituspäev.

Õpetaja saab näha teist kooli „seestpoolt“, olla „teise õpetaja kingades“ ja õppida kaaslase (kolleegi) hindamise kaudu ka enesehindamist – kujundava hindamise printsiip, et teiste vigu on lihtsam märgata ja analüüsida kui enda omi, ei kehti üksnes õpilaste, vaid ka õpetajate puhul.

Juhtkonnale annab selline „varjutamine“ võimaluse (ja vajaduse) välja töötada tunnivaatluse formaadid, otsida seoseid õpetajate enesearengu ja kutsestandardi vahel. Sellise töökorralduse puhul tuleb juhtkonnal ümber mõtestada ka õpetajate töökoormus, küsides: mis on ikkagi õpetaja töö sisuks? Kas ainult kontakttunnid või ka muu, nt aeg ühiseks kavandamiseks, kolleegide tundide vaatlusteks, erialakirjandusega tutvumine ja selle kolleegidele tutvustamine? Kilingi-Nõmme kool väärtustab õpetajate individuaalseid pädevusi ja eripärasid. Igaühele leidub just talle sobiv panustamisvõimalus – mõni õpetaja on loova mõttelennuga ja osava sulega projektikirjutaja, teine hea administraator, kolmas täpne ja tähelepanelik kontrollija.

Erli Aasamets loetles veel terve rea põnevaid võimalusi, mida saab kasutada õpetajate professionaalse arengu toetamiseks:

• Majasisene töövarjuks olemine
• Õpetajale: anda igas kooliastmes üks tund
• Õpetajale: õpetada igas kooliastmes üks nädal
• Lõimingupäev – õpetajad väikestes interdistsiplinaarsetes meeskondades
• Loositud koolipäev harjutamaks erinevate situatsioonidega toimetulekut ja muutuste juhtimist (õpetajal tuleb täiesti suvaline tund anda, milline, see selgub loosiga)
• Õppematerjalideta tund, et harjutada pädevuste ja väljundipõhist õpet
• Kooliastmete-ülese klassiga koolipäev (nt õpivad mingit teemat koos 1., 4. ja 8. klassi lapsed)
• Õpetajavahetus teise kooliga
• Õpetaja aine konsultatsiooni annab teine õpetaja
• Kogumik „märgatud ja jagatud“ – kogemuste kogumik, millesse iga õpetaja kirjutab paari aasta jooksul artikli kas oma uutest avastustest või sellest, mida mujalt juurde õppinud on
• „Suurem pilt“ (Big Picture) metoodika – kogukonnaga rollide vahetamise päev – vallavanem annab nt ühiskonnaõpetuse tunde ja ühiskonnaõpetuse õpetaja on vallavanem.

Töötuba „Kas prääniku või piitsaga? – selles on küsimus“

Konguta Kooli direktor Liina Tamm jagas kogemusi ja mõtteid kahe eriilmelise asutuse (lasteaia ja algkooli) ühendamise kogemustest. Vastavalt osalejate huvidele pöörati rohkem tähelepanu just teatud teemadele. Esineja rõhutas, et oluline on kolleegide tundide külastamine ja avatud õhkkond. Suhtluseks kasutatakse liste, ning need pole üksnes pedagoogidele – kaasatud on ka tehniline personal.

Konguta kool on tuntud mitmete põnevate digialgatuste poolest. Digipöörde tutvustamiseks tehakse Kongutal koolitusi mitte üksnes pedagoogilisele personalile, üks digikoolitus aastas on kohustuslik kõigile kooli töötajatele ka nt koristajatele – kui aastaks 2020 on sihiks kõigi eestlaste digikirjaoskus, siis Konguta kool aitab sellele kaasa. Igal töötajal on võimalus ja samas ka kohustus osaleda aastas vähemalt ühel konverentsil. See annab kogemusi, võimalusi ennast teistega võrrelda, pärast jagatakse konverentsil õpitut ka kolleegidega – nii koolist, lasteaiast kui ka tehnilise personaliga. Nii saavad kooli õpetajad infot põnevate tegemiste kohta alushariduses ja vastupidi ning kogu personal saab infot omakorda laiemalt jagada (nt koristajad on sageli väga jutukad ja nii levib info kogukonnas laiemalt). Ka täiskasvanud õppija nädalalal saab kogu kooli personal valida väga erinevaid põnevaid koolitusi – nt hammaste eest hoolitsemine, rätinuku valmistamine vms. Õpetajate enesearengu toetamiseks on kokku lepitud, et kui keegi loeb mõnd raamatut, (teadus)artiklit vms, võtab ta selle ka kirjalikult kokku ning see avaldatakse „kolleegilt kolleegile“ raamatus, valminud on juba 4 kogumikku. Nii on teada ka seda, millise kolleegi poole pöörduda, kui mingist küsimusest on soov rohkem tead saada.

Konguta väärtustab igakülgset arengut. Kooli õpetajate toas on graafik, kuhu pannakse kirja „liikumistäppidena“ pooltunnid keha ja tervise jaoks (igaüks märgib need täppidena ära). Samas saab I klassi laps teha „teadustööd“ neid täppe kokku lugedes ja erinevate õpetajate kehalist aktiivsust võrreldes. Iga laps alates I klassist teeb korra aastas „teadustöö“. Toimuvad pidulikud „teaduskonverentsid“, mil tulemusi vanematele tutvustatakse. Iga laps valib teema (neid on ümberringi palju, nt saab vaadata, mis mahlu sööklast valitakse, kes milliseid raamatuid loeb vms) ja juhendjaja-õpetaja. Töö tegemiseks on vaja õppida aega planeerima. Vanematega jagatakse tulemusi, varem kokkulepitud nõuded – nt et peab olema vähemalt üks pilt, formaat, viitamine, kasutatud allikate loend (sedagi nõutakse alates esimesest klassist).

Töötuba „Aineülese õppekava koostamine põhikooli I-II kooliastmes“

Tallinna Inglise Kolledži algklasside programmi koordinaator Marja Popov ja direktor Toomas Kruusimägi tutvustasid TIK kogemusi: moodulõppekava, mille osad on uurimisteema, võtmemõisted, oskused/suhtumine, teadmised ja tegevus. Kool on otsinud võimalusi, kuidas kooli õppekavas siduda meie riiklik õppekava IB õppekava printsiipidega.  Kooli õppekvas on kirjeldatud kuus valdkonda, millega tegeldakse kõigis I ja II kooliastme klassides kindlal ajaperioodil, samade valdkondadega aasta-aastalt üha süvenenumalt. Erinevate katusteemade alla tuuakse erinevate ainevaldkondade olulised sisud. Näiteks tegeldakse teatud ajaperioodi jooksul organismide rühmad ja kooseluga, õppe keskne idee on, et kõik elusorganismid on üksteisega seotud ja nende püsimine sõltub üksteisest. Õppekavas on kirjeldatud õppija põhijooned: laialdaste teadmistega, uuriv, samuti on toodud peamised võtmesõnad: vorm, seos, muutus. Kuidas see kõik riiklikus õppekavas esitatud õppeainetega seostub, seda kavandavad õpetajad ise õppijaid kaasates. Selline kooli õppekava koostamise protsess on loov, võimaldab nii õpetajatel kui lastel luua ise õpitavale tähendusi. Õppijale pakutakse võimalusi aktiivselt osalemiseks, uurimuseks, avastamiseks. Senine kogemus näitab, et nii õppides on lastel ka neljandas klassis alles õpihuvi, soov maailmast rohkem teada saada, ning nende silmad säravad.

Töötuba „Kes valib? Kuidas valib? Mida valib?“

Viljandi Gümnaasiumi direktor Ülle Luisk tõi näiteid õppe kavandamisest viisil, mis on väärtuspõhine ja võimaldab kõigile osalejatele – nii õppijatele kui ka õpetajatele – praktilise demokraatia kogemusi. Koolijuht rõhutas strateegilise planeerimise olulisust: kui on paigas alusväärtused, üldised eesmärgid, kooli väärtused, siis nendest printsiipidest lähtuvalt saab palju lihtsamalt jõuda oma valikainete süsteemini.

Kehtiv gümnaasiumi riiklik õppekava pakub koolile palju vabadusi. Ehkki kursuste loend on ette antud, võib kool neid ka omavahel kombineerida, täiendada ja muuta. Gümnaasiumiõpilane võib valida ühe konkreetse õppekava või teha samm-sammult valikuid igal aastal. Viljandi on läinud kuue õppekava teed – nii saab õppija juba suunavalikul mõelda ja teha teadliku valiku. Õppekava suundade tutvustused on koostatud nii, et õppija saaks ülevaate sellest, millises valdkonnas tegutsemiseks just see õppekava hea on. Õppekava saab õpilane soovi korral ka vahetada – esimesel, aga ka teisel aastal. Tähtis on ka terminoloogia – et õppijad saaksid aru, mida ja mis tingimustel neil on võimalik valida.

Ülle Luisk ütles, et „miljon miksi“ peab koguaeg õhus olema. Koostööoskus õpilastel areneb, kui nad näevad õpetajaid koostöiselt tegutsemas. Kooli vaimne keskkond algab juhtkonnast, kui nemad soosivad avatust, koostööd, initsiatiivi, siis saabki see osaks koolikultuurist. Kellel on idee, see kutsubki kokku kaaslased (töögrupi) olgu algatajaks siis õpetaja või õpilane.