Teisipäev, 10. veebruar 2015

Korrutustabel ei kasvata Inimest

Huvitavas koolis on õpilased motiveeritud õppima ja tunnevad sellest rõõmu. Õpimotivatsiooni tõstmiseks ja tähenduslikuks õppimiseks on oluline, et koolides pöörataks senisest suuremat tähelepanu õpilaste üldpädevuste kujunemisele. Selle toetamiseks tehti 2014. a riiklike õppekavade uuendamise käigus muudatusi ka üldpädevuste kirjeldustes, et avada selgemalt nende sisu ja eesmärki. 

Pille Liblik, algatuse Huvitav Kool koordinaator
Tehtud muudatusi selgitab Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Libliku artikkel, mille siinkohal avaldame. Artikkel ilmus lühendatud kujul ka 23. jaanuari Õpetajate Lehes ning täismahus Haridus- ja Teadusministeeriumi 2013/2014 välishindamise aastaraamatus.



Inimese üle, kes astub, lõputunnistus taskus, põhikooli või gümnaasiumiuksest välja, otsustatakse paljuski selle järgi, kuidas ta tuleb toime iseendaga ja kaaslastega, missugused on tema väärtushinnangud ja kultuuritunnetus, kas ta peab kinni antud lubadustest, kas tal jagub algatusvõimelisust ja pühendumust oma plaanid ellu viia, kas ta suudab endale eesmärke seada, kas ta saab aru oma kohast ühiskonnas ja looduses, kas ta hindab realistlikult ohte ja võimalusi, kas ta väljendab end selgelt.

Matemaatika, keelte, ajaloo, bioloogia jt ainete õppimine on vältimatu, sest pole mõeldav igas küsimuses hakata otsima abi teatmeteosest või arvutist. Samuti pole mõeldav hakata omandama uusi teadmisi enne, kui olemasolevad ei ole saanud süsteemselt kasutatavateks. Näiteks matemaatikas protsentarvutuse omandamata jätmine võib tähendada, et hiljem ei suudeta üheski teises valdkonnas asjade või nähtuste osakaalu ega suhet määrata. Samuti hõlbustab ajaloos omandatud sõja mõiste teadmine arusaamist tänapäeva konfliktidest. Head baasteadmised tavapärastes õppeainetes ei kao kuhugi, faktiteadmised annavad eelise suhtlemisel, kuid pikapeale hakatakse inimest hindama selle põhjal, kuidas ta omandatud teadmisi kasutada suudab.

Eesti õppekavad tähtsustavad õpikäsitust, mille kohaselt iga uus teadmine tekitab muutuse lapse käitumises ja toetab tema hakkamasaamist. Teadmiste ja oskuste kõrval on veel ka hoiakud ning suhtumine ühiskonda ja inimestesse, mille kujunemist ei ole võimalik hinnata nagu eesti keeles või füüsikas õpitud fakte. Hoiakuid ja suhtumist on võimalik kujundada, lapsele on võimalik selgitada ja temaga arutleda selle üle, mis on õige või väär. Paraku näitas riiklike õppekavade uuendamise käigus saabunud tagasiside, et mitte kõik õpetajad ei pea oluliseks planeerida aega hoiakute ja suhtumiste kujundamiseks. Põhjusi on erinevaid – takerdumine senistesse õpetamismeetoditesse, ebakindlus isiklikuks eeskujuks olemise ees, hirm midagi olulist õpetamata jätta. Ometi tagavad üldpädevused korrutustabeli ja sulghäälikute õigekirja omandamise kõrval suutlikkuse teatud tegevusalal tulemuslikult toimida, need on olulised inimeseks, kodanikuks ja kultuurikandjaks kasvamisel. Pädevuste kujundamiste eest ei saa vastutust võtta üks-kaks õpetajat koolis, samuti ei saa see jääda kaunislauseks kooli õppekavas. See oleks sama olukord, kui perekonnas üks vanem keelab, teine lubab või ei tee märkamagi.

Üldpädevused on kirjeldatud Eesti õppekavades juba alates aastast 1996, mis näitab, kui oluliseks oleme hariduspoliitiliselt pidanud aineõpetuse kõrval inimese kujundamist. 2014. a riiklike õppekavade uuendamise käigus tehti muudatusi ka üldpädevustes, et avada selgemalt nende sisu ja eesmärki.

Väärtuspädevusest sai kultuuri- ja väärtuspädevus
Senise väärtuspädevuse mõistet riiklikes õppekavades on laiendatud kultuuripädevusega. Väärtushoiakud kujunevad vastavalt sellele, missugusest kultuuriruumist on inimene pärit. Üldinimlike väärtuste hindamine algab kodust, kodukultuurist ja seda mõjutab koolikultuur. Kultuuriteadlik inimene tunneb ja kannab ühiskonna olulisi põhiväärtusi, ta väärtustab eesti keelt ja emakeelt ning vaimset keskkonda. Kultuuriteadlikkus seisneb teadlikkuses kohalikust, oma riigi ja Euroopa kultuuripärandist. Haritud inimene oskab seostada oma isiklikke loomingulisi ja eneseväljenduslikke seisukohti teiste arvamusega, tal on ettevõtlikkust realiseerida kultuuritegevuse sotsiaalseid ning majanduslikke võimalusi. Tähtis on avatud suhtumine ja lugupidamine kultuurilise mitmekesisuse vastu, mis põhineb oma kultuuri sügaval mõistmisel ning identiteeditundel. Väärtuspädevus kajastub teisteski riiklikus õppekavas kirjeldatud pädevustes ja tähendab seda, et nii üldinimlikud kui ka ühiskondlikud väärtused peavad omavahel kooskõlas olema. Samuti peetakse oluliseks huvi teiste inimeste väärtushinnangute vastu ning püüdu neid mõista. Väärtuste omandamine algab kodus, koolis kannavad õpetajad edasi ühiskonna väärtusi.

Sotsiaalset pädevust laiendati kodanikupädevusega
Arvestades kodanikuhariduse osa maailmapildi kujunemisel on laiendatud senise sotsiaalse pädevuse mõistet ning eristatud see selgemalt sotsiaalainete kaudu kujundatavast suhtluspädevusest. Head sotsiaalsed oskused võimaldavad edukalt osaleda rühmatöödes, võtta ühendust erinevate inimeste ja organisatsioonidega. Kodanikupädevus avaldub aga nii kitsamalt kogukondades kui ka laiemalt ühiskonnas tegutsedes. Kodanikupädevus võimaldab inimestel kasutada täielikult oma kodanikuõigusi, toetudes teadmistele sotsiaalsetest ning poliitilistest mõistetest ja struktuuridest ning aktiivse ja demokraatliku osalemise soovile. See hõlmab teadmisi nüüdisaja sündmuste kohta, samuti peamiste sündmuste ja suundumuste kohta oma riigi, Euroopa ning maailma ajaloos. Samuti on oluline teada Euroopa integratsiooni ning Euroopa Liidustruktuure, põhilisi eesmärke ja väärtusi ning teadvustada mitmekesisust ja kultuurilisi identiteete Euroopas.

Matemaatikapädevus muutus matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiaalaseks pädevuseks
Matemaatikapädevust on laiendatud loodusteadusliku ja tehnoloogiaalase pädevuse mõistega, mis seni õppekavast puudusid. Eesti põhiharidus on paistnud silma loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogiaõppe arendamisega ja saavutanud selles silmapaistvaid tulemusi. Samas ei ole see pädevus olnud tähtsustatud kõrgeima õpiväljundina. Muudetud määratlusse on lisatud suutlikkus kirjeldada ümbritsevat maailma loodusteaduslike mudelite ja mõõtmisvahendite abil ning teha tõenduspõhiseid otsuseid; mõista loodusteaduste ja tehnoloogia olulisust ning piiranguid; kasutada uusi tehnoloogiaid eesmärgipäraselt. Gümnaasiumis lisandub taotlus kasutada matemaatikale omaseid mudeleid ning mõista loodusteaduste ja tehnoloogia tähtsust ning mõju igapäevaelule, loodusele ja ühiskonnale; mõista teaduse ja tehnoloogiaga seotud piiranguid ja riske; teha tõenduspõhiseid otsuseid erinevates eluvaldkondades; kasutada uusi tehnoloogiaid eesmärgipäraselt ja kriitiliselt. Tehnoloogiapädevus laiemalt eeldab arusaamist muutustest ühiskonnas, mis kaasnevad tehnika uusimate mudelite kasutuselevõtuga. See tähendab muu hulgas ka kriitilist ja läbimõeldud suhtumist saadaolevasse teabesse.

Üldpädevuste hulka lisandus digipädevus
Digipädevus on lisatud riiklikesse õppekavadesse lähtuvalt asjaolust, et Eesti elukestva õppe strateegias on selgelt ja ühemõtteliselt määratletud digipöörde vajadus elukestvas õppes, millele pannakse alus üldharidust omandades. Ebapiisavad digioskused ja digipädevuse kujundamine on üks kõige olulisemaid kitsaskohti, millele lahenduse leidmine on ühiskonna jaoks kriitilise tähtsusega ning mõjutab paljude eesmärkide saavutamist. 2011–2012 läbi viidud rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring PIAAC tõi esile, et Eesti elanike arvutikasutusoskuse ja -julguse ning tehnoloogiarikkas keskkonnas probleemilahendusoskuse tase on oodatust madalam. Heade ja väga heade probleemilahendusoskustega on vaid iga neljas täiskasvanu. 30% ei oska või ei julge uut tehnoloogiat kasutada. Samal ajal paistab Eesti üleilmselt silma innovaatiliste IT lahendustega ning mitmed koolid tegelevad digipädevuse kujundamisega süsteemselt ja lõimitult.

Riiklike õppekavade ainekavades oli ka enne sätestatud vajadus rakendada IKT vahendeid ja kujundada vastavaid oskusi õppetegevuse kavandamisel ja korraldamisel. Õppeainete õppeprotsessi kirjeldustes on erinevates õppeainetes kirjeldatud digipädevuste kujundamist, kasutades selleks erinevaid nimetusi – IKT oskuste arendamine, digitaalsete oskuste kujundamine, haridustehnoloogia aine õpetamisel vms. Seega ei too digipädevuse kui ühe kõrgeima õpiväljundi eraldiseisev määratlemine riiklike õppekavade üldosas kaasa uusi põhimõttelisi nõudmisi koolidele ja õpetajatele. Digipädevuse kirjeldus koondab suundumused, millega ainevaldkondades on tegeletud kehtivate õppekavade rakendumise vältel. Digipädevuse määratlemine eraldiseisva üldpädevusena loob olukorra, kus Eestis kujundatavad üldpädevused on viidud kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitustega võtmepädevustest.

Eristati ootused põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajate pädevustele
Riiklikes õppekavades esitatud üldpädevuste kirjeldused tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid nendesse süvenemisel peab siiski arvestama, et kui Eestis on mindud gümnaasiumi põhikoolist lahutamise teed, siis peavad olema selgelt eristatud ka ootused kujundatavatele pädevustele. Kui me geograafia õpetamisel taotleme gümnaasiumis lähtuvalt õpilase eelnevatest teadmistest teisi õpitulemusi kui põhikoolis, siis pädevuste puhul tuleb lähtuda õpilaste eelnevatest kogemustest, taustast ja vanusest. Sellepärast ei ole võimalik esitada ühesuguseid ootusi 15aastasele ja 19aastasele. Sellepärast on riiklikes õppekavades üldpädevuste kirjeldusi täpsustades lähtutud õpilastele esitatavatest eakohastest ootustest ning põhikooli ja gümnaasiumi erinevatest eesmärkidest.

Üldpädevuste sisu ja mõistete täpsustamise kaudu on õppekava reageerinud ajastuomastele probleemidele. Üldpädevuste kujundamise ja hindamise võimaluste kohta seni kehtivates õppekavades on koostatud juhendmaterjal, mis on kättesaadav Haridus- ja Teadusministeeriumi veebilehel.

Jaanuarist märtsini 2015 toimuvad ka regionaalsed õppekavade teabepäevad.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar