Teisipäev, 3. veebruar 2015

Mida arvavad noored: Kas kool saab olla huvitav?

Eesti Noorteühenduste Liit korraldas möödunud sügisel juba neljandat aastat noorte Osaluskohvikud - maailmakohviku formaadis arutelud, mis toimuvad kõigis Eesti maakondades ja kus noored arutlevad koos otsustajatega oluliste teemade üle. 2014 aasta Osaluskohvikutes osales üle 1800 inimese ning ühe üleriigilise teemana oli kõigis maakondades arutlusel ka küsimus "Kas kool saab olla huvitav?"

Aruteludes Eesti hariduse sisu ja tuleviku üle keskenduti küsimustele, kuidas suurendada motivatsiooni õppimiseks ja õpetamiseks ning tõsta kooli seotust kogukonnaga, sh mitteformaalse noorsootööga. Samuti arutleti, kes ja kuidas saab kaasa aidata sellele, et iga Eesti kool oleks avatud ja huvitav, pakuks pingutust ja loovust.

Osaluskohvikute arutelude kokkuvõttest ilmneb, et noored on kriitilised tänase hariduse olukorra suhtes. Leiti, et:
  • Noortel puudub motivatsioon, sageli jõuetuse, ajanappuse pärast. Samuti tuuakse motivatsiooni puudumise põhjusteks pikki koolipäevi, erinevate ainete sobimatust inimestega, koolis õpetatu seos päris eluga tundub madal ning arusaam, milleks midagi õppida on puudulik, põhikoolis valikainete puudus. Lisaks viib motivatsiooni alla suur pinge kõrgete nõudmiste ja ootuste pärast, palju kohustusi, pidev koolistress, tulemustele orienteeritus, vähene paindlikkus, rutiin.
  • Kooli peetakse ajaraiskamiseks ning pigem panustavad noored oma huvitegevustesse. Samas leitakse, et kool kestab kaua ning vajab lisaks ka koduste tööde tegemist, mis võtab ära aja tegelemaks oma huvidega.
  • Tunnid on stressirohked ning üksluised, liialt palju kasutatakse õppes loengu vormi. Ainetes, nagu näiteks kunst, käsitöö, kehaline kasvatus ja muusika, kasutatakse mitmetes koolides hinnete "1-5", mitte "arvestatud-mittearvestatud" süsteemi.
  • Õpilased ei suuda end samastada õpetajaga, õpitut ei suudeta samastada igapäevase eluga, ei nähta õpetatava praktilist väärtust. Koolis käiakse vaid kohustuse pärast, huvi koolis õpitu/õpetatava vastu on madal.
  • Kool ei kaasa piisavalt.
  • Õpetajad pole piisavalt tähelepanekud. Õpilasi ei tunnustata, motiveerita ega anta tagasisidet. Õpetajad on liialt kinni kohustuslikes õppekavades ning see omakorda võib pärssida nende tegutsemisvabadust.
  • Koolisiseseid üritusi on vähe, koolielu on igav, üksluine.
  • Süsteem, 45 minutit ühte ainet ning siis 10-15 minutit pausi, mille ajal peab ümber lülituma järgmisele ainele, on väsitav. Ühes päevas on liiga palju erinevaid aineid.
  • Kool algab liiga vara ning koolikott on liiga raske.
  • Läbitöötamist vajava materjali maht on liialt suur.
  • Kool ja kooli juhtkond on sageli suletud ning negatiivselt meelestatud uuenduste osas.
  • Õpetajad suhtuvad enda töösse passiivselt, sellega noori motiveerimata. Tihti on tunne, et töötatakse ainult palga pärast. Õpetajad ei arvesta õpilaste erinevuse ja tasemega, kui klassides on väga erinev tase
Samas toodi ka välja, et mitmetes koolides pakutakse palju vabaaja veetmise võimalusi ning leiti, et mitmete probleemide põhjuseks on õpetajate liiga pikad tööpäevad.

Probleemide väljatoomise kõrval pakkusid noored ka lahendusideid:
  • Eluliste asjade õpetamise sisse toomine õppekavadesse, näiteks suhtlemisõpetus vms. Valemite ning reeglite nö pähe tuupimise asemel võiks keskenduda rohkem isiksuse arendamisele. Rohkem põnevaid tunde näiteks enda välja elamiseks ja teiste külgede arendamiseks näitlemistunnid. 
  • Üldine õppesüsteem tuleks üle vaadata ning takistavad piirangud eemaldada. Õppekava tuleb muuta nö sõbralikumaks - hetkel liiga kokkusurutud ning sellest tulenevalt tuleb teemad liialt kiirustades läbi võtta. Ainetunde tuleb omavahel lõimida. Õpilastele tuleb anda rohkem valikuid. Seejuures peab tegelema ajale jalgu jäävate hoiakute ning eelarvamuste muutmisega õpetajate ja direktsioonide seas. Samuti tuleb õppekavu koostades rohkem õpetajatelt ning õpilastelt arvamust küsida.
  • Rohkem toetada ja laiendada programmi Noored Kooli.
  • Noortele tuleb anda võimalus välismaal kogemuste saamiseks.
  • Teha õpetades-õppides tihedamini midagi rutiinivälist ja rakendada rohkem erinevaid õpetamise meetodeid, näiteks grupitöö, noortele endale anda võimalus tunde läbi viia, filmide vaatamine, erialane ja huvitav külaline tundi läbi viimas (näiteks keeletundidesse konkreetse keelt emakeelena kõneleva inimese toomine), koolitused, mängud, õppeainete läbiviimine ainega seonduvates kohtades jne. Koostööd tuleks teha ka ülikoolidega ning läbi nende täiendkursuste võimaldamise. Koolidele peaks olema võimaldatud ka keemialabori kasutamine või elementaarsete keemiakatsete läbiviimiseks rändlabor. Lisaks õpetamise meetoditele tuleks kasutada ka erinevaid vahendeid, näiteks mõelda huvitavaid IT lahendusi välja nii, et õpetatav oleks huvitavam ning kergemini hoomatav. Rohkem Waldorf pedagoogika põhimõtteid ka tavakooli. Selleks, et teada, mis õpilastele meeldib/ei meeldi, võiks õpetajad õpilastelt anonüümset tagasisidet küsida. Samuti võiks tunde siduda õpilaste huvialadega. Lisaks tundide põnevusele toodi välja ka vahetundide tegevus - nö energialaengud vahetundides näiteks mängud, tants, õpitoad, muusika jne.
  • Hindamine tuleb gümnaasiumis ja põhikoolis mõnes aines teha protsendipõhiseks, mõnes aga arvestatud/mittearvestatud süsteemiks (nt kunst ja kehaline kasvatus). Kuid mõnes aines, näiteks kunstiliselt andekas noor kunstis, saaks juurde veel mõne muu kirjaliku ning poliitiliselt korrektse tähise, mis annab õpilasele teatud ülikooli õppeprogrammidesse (kunsti-käsitöö-muusika-spordialasse) sisseastumisse eelise. Aine ajaloo põhjaliku tundmise kohta peaks olema samuti eraldi tähis. Kunstikoolis, muusikakoolis või mõnes aktiivses spordiringis käimine võiks vabastada kunstist, muusikast või kehalisest kasvatusest. Näiteks on gümnaasiuminoori, kes käivad lisaks 2 tunnile kehalisele kasvatusele nädalas lisaks veel ka 4 tundi rahvatantsus või korvpallitrennis ning tunnevad, et nende kehaline koormus on märgatavalt suurem kui teistel eakaaslastel. Vabastus võiks olla huvikooli või treeneri allkirja põhiselt ning iga kuu lõpus võiks huvikool saata kooli õpilase kohalolekut puudutavat infot. See annab noortele võimaluse ise valida endale meelepärane aktiivne liikumine ning muudab ka motivatsiooni suuremaks. Säärane vabastus võiks kehtida gümnaasiumis, sest põhikooli osas võiks noor kogeda võimalikult palju erinevaid alasid ning koos tegemise rõõmu. Neile, kes ei tunne, et vajavad spordiringi, võiks olla võimaldatud siiski ka regulaarne kehaline kasvatuse tund.
  • Tekitada tuleks rahafond (näiteks kohaliku omavalitsuse juurde), mis toetaks õpilaste õppereiside korraldamist.
  • Õpilased tahavad enam mõistmist – mõistlikus hulgas koduseid töid.
  • Noorte arvates tuleks koolis rohkem pühenduda nendele ainetele, mida edaspidiseks eluks vaja on, mitte niivõrd nendele, mida ei lähe kohe üldse vaja, st noored oleksid palju rohkem motiveeritud, kui nad saaksid pühenduda ainetele, mis neile tõesti meeldivad ning mida nad tulevikus rakendada tahavad. Toodi välja, et viimasel ajal õpitakse rohkem klassikaaslastelt/ sõpradelt/ koolikaaslastelt, kui õpetajatelt.
  • Kaasamine – kõiki õpilasi peab õppetöösse ning ka ühisüritustesse kaasama, et keegi ei tunneks end väljajäetuna.
  • Rohkem ühisüritusi ning rutiiniväliseid sündmuseid, näiteks korraldada „teemapäevi“ (nt matemaatika, eesti keel), „eluliste ülesannete tund“, Õpilaste ning õpetajate maavõistlused. Temaatilised spordi- või muusikavõistlused, mis koolipere ühendaksid ning pakuksid meelelahutust. Olümpianädal (ka n. reaal- või loodusaineteolümpia, aineorienteerumine jms). Sündmuste korraldajad võiksid olla eelkõige õpilased/ õpilasesindus.
  • Parem õpilasesinduse ning klassivanemate töö. Klassivanemaks peaks olema valitud isik, kes julgeb esimeste seas sammu õpetajate poole astuda, keegi kes julgeb suhelda ning oleks seeläbi eeskujuks.
  • Tasuta huvikoolitused (näiteks keraamikakursus või midagi muud säärast) korra aastas.
  • Õpilased peaksid olema võimelised koostama iseenda tunniplaani. Igas koolis võiks olla seadusega kindlaks määratud lisaained, kuid kool on kohustatud pakkuma lisaks neile veel ka vähemalt 3 lisaainet vabal valikul. Selline teguviis tagaks, et igas koolis oleks olemas vähemalt mingigi valikuvõimalus. Küsimus jäi veel õhku, kui palju pakkuda põhikoolis valikaineid.
  • Koolid peaksid tegema tugevamat koostööd kutseõppeasutuste ning kõrgkoolidega, põhikoolid lähedalasuvate gümnaasiumitega, selgitamaks edasiõppimise võimalusi. Võiksid toimuda karjääripäevad ning tutvustavad külastused klassisisese hääletuse teel enim hääli saanud koolidesse. Erinevatel karjääri ja edasiõppimise võimalusi tutvustavatel messidel käimine peaks olema kohustuslik üheksanda klassi õpilastele ning soovituslik gümnasistidele.
  • Õpetajad peaksid kohtlema kõiki õpilasi nii, nagu oleksid nad kohe valmis minema olümpiaadile. Soovijatele peaks antama võimalust seda teha.
  • Tunti, et gümnaasiumi ajaloo, muusikaajaloo ja kunstiajaloo tunnid peaks olema omavahel natuke rohkem sünkroniseeritud, et teemat oleks kergem mõista. Sinna juurde võiks sünkroonida ka kirjandusest, filosoofiast ning psühholoogiast teadmisi. Kokkuvõtlikult leitigi, et mida rohkem sünkroonis ning kergemalt mõistetav, seda parem. Matemaatikaõpetajad võiksid olla teadlikud ka füüsika- ning keemiaterminitest ning tekstülesannete lahendamises võiksid ained olla seotud.
  • Koolidele peaks tutvustama VeniVidiVici õpilasvahetusprogrammi, mille raames saavad noored vahetada kooli nädalaks või kaheks ning kogeda teisi õppimisvõimalusi. Miks mitte ka kutsekoolis. Vahetusprogrammid nii õpilastele kui õpetajatele.
  • Üle peaks vaatama erinevate kooliastmete tunnipikkused - tunni pikkus ja metoodika võiks lähtuda vanusest (nooremad väsivad kiiremini ära). Vähem ained ühes päevas, et oleks ümberlülitusi vähem ning teemasse sissejuhatus ei võtaks suurt osa tunnist ja süveneda ei jõuagi.
  • Kooli teeks põnevamaks sisekujunduse muutmine - kott-toolid, värsked värvid kooli, klassid teha temaatilisemaks. Luua kaasaegne keskkond, noortekeskne.
  • Õpetajad peaksid selgitama rohkem seoseid ning kasutama teistsuguseid võtteid. Õpetajad peaksid enam olema rohkem uuenduslikud – nooruslikumad õpetajad on innovatiivsemad, vanemad on rutiinis kinni, väsinud. Õpetajatelt oodatakse vastutulelikkust, koostöövalmidust, sõbralikkust, uuenduste sisse viimist, ajaga kaasas käimist. Samuti loovamat lahendust lastevanematega suhtlemisel – aruteludeks kasutada näiteks kohviku meetodit vm mitteformaalset ning tulemuslikku meetodit. Õpetajatele peab pakkuma erinevaid hüvesid ja neid nende töö eest tunnustama.
Kokkuvõttes leiti Osaluskohvikutes, et kooli huvitavaks tegemine on kindlasti kõikide osapoolte koostöö. Kooli huvitavaks tegemine ei ole ainult ühe osapoole teha. Et meie koolielu oleks huvitavam ja kaasavam peavad sellesse panustama nii kooli juhtkond, õpetajad kui ka õpilased ning nende perekonnad. Tähtsaimad võtmesõnad kooli huvitavamaks tegemisel on koostöö, suhtlemine ning positiivne suhtumine.

Kõikide 2014. aasta Osaluskohvikute arutelude kokkuvõtet saab lähemalt lugeda SIIT.

Tallinna Osaluskohvik 2014. Foto: R.Aavik

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar