Viljandimaa Rajaleidja keskuse korraldatud konverentsi eesmärk oli inspireerida õpetajaid ning väärtustada nende tööd ja selleks olid ettekandeid palutud tegema koolitaja Alar Ojastu, psühholoog Viive Einfeldt ja Riigikogu esimene aseesimees Helir-Valdor Seeder.
Kuigi kõik kolm esinejat keskendusid erinevatele tahkudele sõnakasutusest ja selle mõjujõust pedagoogi töös, jõuti ühisele tõdemusele, et õpilane saab paremini koolis hakkama, kui tal on endasse usku ning selleks võib tihtipeale olla vaja õpetaja, lapsevanema jt julgustavat tõuget.
Kui lapsepõlves jääb soojusest ja armastusest puudu, ei tule laps mitte kooli õppima, vaid armastust ja tuge otsima.
Koolitaja Alar Ojastu |
Sellise elukogemusega lapsi on tänapäevases ühiskonnas aga väga palju. Oluline on silmas pidada, et sama seaduspära kehtib ka õpetajate puhul, kes endaga rahulolevatena saavad keskenduda teiste toetamisele ja õpetamisele, kuid õnnetutena elavad koolis negatiivseid tundmusi välja, leidis Ojastu.
Sõnumi, et kõik algab kodust, armastusest ja hoolimisest, andis edasi ka näitleja Silver Kaljula oma monotükiga „Sisemine rahu“, mille kandev sõnum oli, et halbadest olukordadest väljatulemiseks, on vaja ühtainsat inimest, kes sinust päriselt hoolib.
Näitleja Silver Kaljula |
Ojastu rõhutas, et õpetajad saavad olukorra parandamisele kaasa aidata, kui tajuvad oma reaalset tähtsust ühiskonnas ning inimelude suunamisel ja mõjutamisel. Mees nentis, et kuigi õpetajate võimsuses pole muuta laste kodusid, siis nende roll on määrava tähtsusega koolis. Õpetaja usk lapsesse tõstab tema eneseusku ning tõstes õpilase enesekindlust, tõstame ka tema potentsiaalset edu rahulolu saavutamisel iseseisvas elus. „Üks õpetaja rollidest on õpetada ja anda edasi oma ainet, aga teine on anda väikesele inimesele tunne, et ta on eriline ja vajatud.“ Siinkohal meenutaski Ojastu eespool mainitut, et õpetaja ei saa anda lastele edasi elukestvaid teadmisi, kui ta enda sisemaailm on õnnetu. „Kõige tähtsam on tegeleda iseendaga,“ nõustas koolitaja konverentsil osalejaid.
Sõnadel ja keelel on vägi, mida me igapäevaselt ei teadvusta
Psühholoog Viive Einfeldt jätkas konverentsi oma ettekandega „Sõna vägi ja väega sõna“, milles juhtis tähelepanu tõsiasjale, et õpetajad kujundavad oma väärtustest, uskumustest, meeleolust jms õhustikku, kus lapsed õpivad. Einfeldt selgitas, et seepärast tuleb jälgida, millest ja kuidas lastega räägitakse, sest sõnadel ja keelel on vägi, mida me igapäevaselt ei teadvusta, aga mis õpilaste hoiakuid ja suhtumist tugevalt mõjutavad.
„Hea sõna taga on hea kavatsus, ka sõnad alluvad füüsikalistele seadustele ning positiivsed uskumused on algkapitaliks,“ selgitas Einfeldt, kuidas õpetaja enda mõtted ja kavatsused füüsilises koolikeskkonnas realiseeruvad. Ta tsiteeris F.A.Diesterwegi mõttekäiku, mis peab kooli kõige õpetlikumaks aineks õpetajat ennast.
Nii julgustas Einfeldt kõiki õpetajaid oma keelekasutust vajadusel muutma ja soovitas keskenduda positiivsele psühholoogiale. „Meil on harjumus rääkida õpilaste tulemustest, aga tegelikkuses on ju oluline inimene ise ja tema tegevused, mitte tulemus üksinda,“ tõi Einfeldt näite. Psühholoog selgitas, et kui keskenduda lapse tugevustele, unistustele, arengule, mitte otsida ainult vajakajäämisi, mida parendada, siis laps areneb kiiremini.
Konkreetsete nõuannetena tõi Viive Einfeldt välja nt kirjeldava tunnustamise, mis lihtsalt „tubli“ ütlemise asemel selgitab lapsele, milles täpsemalt ta tubli on. Sealjuures tuleb psühholoogi sõnutsi tunnustada arengut ja püüdlusi, mitte saavutusi ning tagasisidestamisel keskenduda tegevustele mitte isiksusele. Lisaks saab laste optimismi toetamiseks neid innustada, pakkuda isiklikku eeskuju, anda jõukohaseid ülesandeid, mis siiski esitavad väikese väljakutse jne.
Sõna kui funktsionaalne tööriist
„Hea sõna päeva“ konverentsi lõppakordi andis Helir-Valdor Seeder, kes vaatas keelekasutust kui võimsa tööriista otstarbelist kasutamist. Ta tõi näiteid ametitest nagu õpetajad, koolitajad, näitlejad ja poliitikud, kelle peamiseks tööriistaks ongi sõna. Seeder rõhutas, et kõik nimetatud elukutsed peavad sõna kasutamisel igapäevatöös arvestama mitmete mõjuteguritega nagu kontekst, erinevad võimalikud tähendused, väljendusviis ja viimase, kuid mitte vähemolulisena sõnumi vastuvõtja võimalik tõlgendusviis.
Poliitik sõnas, et need mõjutegurid võimenduvad veelgi enam tänapäevasele ühiskonnale asendamatus sotsiaalmeedias, kus suhtlusolukord on raskesti tunnetatav. „Iga inimene saab anonüümselt öelda, mida ta tahab, ning sõna ei ole enam ainult tööriist, vaid ka relv,“ ütles Seeder. Sõna kui tööriista funktsionaalsuse muutumine meedias oli ka tema põhisõnumiks konverentsil osalejatele.
Teksti koostasid: Viljandimaa Rajaleidja keskus: Reet Nigol, Kaie Tasane, Kersti Sillaots
Konverentsi korraldas Viljandimaa Rajaleidja keskus koostöös Viljandi Noorte Tugila, Viljandi Maavalitsuse ja Viljandi Hariduse Arengufondiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar