Teisipäev, 19. detsember 2017

Saksa kord Eesti koolis?

Tallinna Saksa Gümnaasiumis on 20 aastat toimetanud saksa osakond, kus õpetatakse saksa keelt, õpitakse Saksamaa õppekava järgi koos sealsete õpetajatega. Kuidas selline valik kooli on mõjutanud ning mida koolipere sellest arvab?

Lisa Tomaschewski, Tallinna Saksa Gümnaasiumi bioloogia õpetaja
Saksamaal on palju erinevaid liidumaid ja koolisüsteeme. Ka Tallinna Saksa Gümnaasiumis saavad kokku õpetajad Saksamaa erinevatest piirkondadest – seepärast on raske öelda, mis täpselt teeb siinse saksakeelse õppe teistsuguseks võrreldes eestikeelsega. Saan seletada saksakeelse õppe eripära enda tundide näitel. 

Alustan tundi probleemipüstitusega, mis tekitab õpilastes teema vastu huvi. Lähtun õpilaste eelteadmistest ja lasen neil näiteks midagi joonistada või kirjeldada, et teaksin, mida juba teatakse ja mida saaks tunnis juurde õppida. Minu jaoks on tähtis, et materjal ei oleks lihtsalt õpetaja poolt ette antud, vaid üheskoos ja õpilasekeskselt loodud. Bioloogias saavad õpilased mudeleid ehitada ja iseseisvalt katseid välja mõelda ja läbi viia. Selleks kasutan ma materjale nagu kumm või plastiliin, millega saab teha liigutatavaid mudeleid ning neid pärast video või pildi kujul talletada.  Vaata lustakat õppevideot SIIT.


Üks pidevalt korduv osa minu tunnist on õpilaste esitlused, kus nad saavad ennast õpetaja rolli panna. Nii õpivad nad klassi ees rääkima ja saavad oma teadmistele ja oskustele kindlust juurde. Õpetaja jaoks on ehk alguses harjumatu olla passiivsemas rollis, kuid on vaja meeles pidada, et ka õpilasekeskse tunni korral on vajalik õpetaja abi ja toetus.

Just bioloogias on palju teemasid, mille raames püstituvad mitmed eetilised küsimused (nt geenitehnoloogia või paljud meditsiiniküsimused). Ma mõistan pedagoogina, et minu ülesanne pole mitte ainult edastada teadmisi, vaid kasvatada oma õpilasi vastutustundlikeks täiskasvanuteks, kes oskavad kriitiliste probleemidega ümber käia ja suudavad ise otsuseid teha. Selles protsessis võivad vahel ette tulla ka õpilaste endi probleemid ja mured, kuid seda pean ma enda töö osaks.

Minu arvates on tähtis, et mu õpilased õpiksid end kriitiliselt väljendama ja kriitikat vastu võtma ning et nad näeksid ka minu eeskuju. Oma tundides üritan ma, niipalju kui võimalik, olla paindlik ja arvestada õpilaste ideede ja parandusettepanekutega. Miks mitte õpetada vahepeal teemat, mille vastu õpilased ise huvi üles on näidanud? 
Kõige enam iseloomustab ehk saksakeelset osakonda see, et me ei vahenda lihtsalt teadmisi, mida saab testides üle küsida, vaid püstitame ülesandeid, mis eeldab ka teadmiste teisiti rakendamist (sama põhimõte mõne teise objekti näitel) ja ülekandmist (iseseisev uute probleemide lahendamine mingis tunnis käsitletud valdkonnas). Olen veendunud, et need omadused ei tule saksakeelse osakonna õpilastele kasuks mitte ainult õpingutes ja töös, vaid ka isiklikus elus.

Muidugi on minu tundides ka momente, kus ma seisan tahvli ees ja selgitan mingit teemat ning õpilased peavad selle vihikutesse üles kirjutama. Siiski arvan, et just erinevaid meetodeid kasutav ja vaheldusrikas õppetöö on see, mis võimaldab kõnetada erinevaid õppijate tüüpe ning tuua kooli argipäeva kõigi osapoolte jaoks rikastavat dünaamilisust.

Frank Bühler-Haußmann, ajaloo õpetaja 
Mis siis on teisiti saksakeelse osakonna tundides? Saksa kolleegidega lähtume enamasti sellest, et ühe eesmärgini viib mitu teed. Peame õpilaste arendamisel õigetest ja valedest vastustest tähtsamaks lahenduskäikude paljusust, meetodite valdamist ja diskussioonioskust. Tahaksin näiteks tuua ühe ajalootunni, mida ma 2017. aasta oktoobris 11. a klassiga läbi viisin. Tunni teemaks oli küsimus, miks esimene vabariik Saksamaal (1918–1933) ebaõnnestus. Üheks teguriks olid Weimari Vabariigi parteid ja nende võimetus üksteisega koos töötada.

Parimad ideed õpilaste tähelepanu haaramiseks tekivad spontaanselt. Kuna ma olin parasjagu saanud kutse Tallinna kohalike omavalitsuste valimistele, palusin õpilastel mulle tutvustada valimistel osalevaid parteisid ja nende programme ning mulle soovitada, millist parteid valida. Siit ilmneb teine erinevus: õpilastel tuleb lasta nii palju kui võimalik ise tegutseda. Esitluste, plakatite ja töölehtede abil tutvustasidki õpilased järgnevates tundides Eesti parteimaastikku, alates puuduvatest vasakparteidest kuni EKREni ning kordasid ja kinnistasid seejuures märkamatult ka Saksamaa ajaloo poliitiliste küsimuste lahkamiseks vajaminevat sõnavara nagu „vasak- ja parempoolne“, „liberaalne“, „roheline“, „konservatiivne“. Õpilaste kriitilisi ja asjatundlikke hinnanguid Eesti poliitika kohta oleks võinud ka poliitikud kuulda! Seejuures diskuteeriti minu hoiakute ja arvamuste üle. Ja siit kolmas erinevus: õpetajal ei ole alati õigus. 

Ma arvan, et need kaheksa kulunud õppetundi olid väga kasulikud. Õpilastes tekkis huvi, räägiti palju saksa keeles ning minu ajalootunni keskne eesmärk – näidata, et ajalool on seos õpilaste endi eluga – sai täidetud. Kõik minu õpilased käisid ka tõepoolest valimas, mis, nagu ajakirjanduse põhjal selgub, ei olnud sugugi enesestmõistetav. 
Ka õpetaja tuleb kooli õppima. Pärast teema lõppu tulevad uued ideed – sama teemat võiks täiendada näiteks plakatite või reklaamlausete loomise ülesandega. Sellel võimaluste maal oleks võib-olla isegi mõeldav tegelik osalemine poliitilises protsessis.

Kui nii vaadata, on vastus küsimusele, missugune on optimaalne õppekava, väga lihtne: õppekava peab pakkuma piisavalt vaba ruumi selleks, et hetkel olulistele sündmustele ja olukordadele reageerida, ning õppetöös peab käsitlema teemasid, mis õpilastele korda lähevad. Eesti 100, Rail Baltic, linna areng, oktoobrirevolutsiooni aastapäev ja päevapoliitika peavad olema kaasaegse ajalootunni osaks, et – ja see on neljas aspekt – hinnetest sõltumata tekitada õpilastes huvi neid ümbritseva vastu ja näidata neile kriitilise mõtlemise võimalusi. Kõige tähtsam on minu arvates aga edukate Eesti kolleegide ja „teisiti töötava“ Saksa süsteemi omavaheline mõttevahetus ja koostöö. Sellest võidavad kindlasti kõik osapooled.  

Martina Eerme, 12. A, õpilane
Alates seitsmendast klassist õpin ma Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas. Olen üsna tihti pidanud seletama,  mida saksa osakond ikkagi tähendab – kõige lihtsamalt öeldes õpime me kuus aastat süvendatult saksa keelt ning viit ainet saksa keeles (ajalugu, matemaatika, füüsika, bioloogia ja saksa keel). Lõpetades saame nii Eesti Vabariigi kui ka Saksa abituuriumi lõputunnistused. Ma ei arva, et Saksa koolisüsteem on Eesti omast palju parem, kuid see on erinev ja mulle seesugune õpe sobib. Saksa keeles on sõna anspruchsvoll, mida võiks eesti keelde tõlkida kui „pingutust nõudev”. Õppima peame me üsna palju, kontrolltööd on pikad ning seal tuleb osata õpitut ülesannetes rakendada – ei piisa ainult päheõpitud teadmistest, vaid tuleb osata ka edasi mõelda. Kõige rohkem meeldivad mulle praktilise väljundiga tunnid, näiteks see, kui me kümnendas klassis ajalootunnis Kongo konverentsi simuleerisime. Või 11. klassi bioloogia, kus meie teemaks oli DNA ülesehitus ning me kummikommidest DNA mudelit meisterdasime. 

Aleksander Liivamägi, 11. A, õpilane
Saksakeelse osakonna õpetajad otsivad pidevalt uuenduslikke viise, kuidas igapäevasele koolitunnile vürtsi juurde lisada. Oktoobrikuu alguses oli meil, 11.A klassil, sensatsiooniline võimalus tutvuda Eesti enda poliitilise sfääriga: kuna suuremeelne härra Bühler-Haussmann sai sellel aastal valimisõiguse, seadis ta meile ülesandeks end kurssi viia Eesti 11 poliitilise parteiga ja neid oma valitud viisil tunnis esitleda. Ülesande geniaalsus peitus selles, et täpse ja aktuaalse ülevaate Eesti poliitikast said samaaegselt nii õpetaja kui õpilased. Ei arendatud üksnes infokogumis- ja esitamisoskusi, vaid õpilasi valmistati ette tulevasele kodanikuelule, mis oli tegelik põhimõte. Kontseptuaalne ja tähendusrikas diskussioon õpetaja ja õpilase vahel oli minu jaoks meeliülendav ja lummav kogemus. 

Õpetajate tekstid on saksa keelest eesti keelde tõlkinud Maris Saagpakk.
Õpilased tõlkisid oma tekstid ise ja keeleliselt toimetas Evely Kutsar.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar