Laura Tiitus, Eesti Sotsiaaltöö Üliõpilaste Seltsi (ESÜS)
Mis toimus? Mis eesmärgil?
Ühel oktoobrikuu teisipäeva õhtul said Genklubi poolhämaras saalis
kokku hulk ühiskonna- ja haridushuvilisi, muuhulgas ka üks koolijuht, õppejuht
ja sotsiaalpedagoog.
Kõlab nagu mõne tobeda anekdoodi algus? Tegelikult mitte. Tegemist oli
hoopis Eesti Sotsiaaltöö Üliõpilaste Seltsi (ESÜS) korraldatud vestlusõhtuga,
mille fookus oli seekord sügisele kohaselt haridusel ja õpilaste sotsiaalsel
heaolul. Haridusteemalisel vestlusõhtul hoidsid põnevat aruetlu üleval Marika
Vares (Tartu Hansa Kooli õppejuht), Triinu Riis (Tartu Hansa Kooli
sotsiaalpedagoog) ning Indrek Lillemägi (Emili Kooli koolijuht). Enne
vestlusõhtut küsisime Indrekult, mida tähendab tema jaoks koolirõõm.
“Minu jaoks algab koolirõõm kontaktist ja suhtest inimeste vahel. Kindlasti eeldab see turvalist õpikeskkonda, tähenduslikku tegevust ja piisavat autonoomiat. Suur koolirõõm väljendub eelkõige kõrges sisemises motivatsioonis ja hoolivas ning positiivses organisatsioonikultuuris. Koolijuhi koolirõõm on suur, kui õpilased ja õpetajad tahavad kooli tulla ja on valmis ühiste eesmärkide nimel mugavustsoonist väljuma.” (Indrek Lillemägi)
Koolirõõmust tuli muidugi palju juttu kogu vestlusõhtu jooksul.
Kuidas siis ikkagi tagada õpilaste
koolirõõm ja sotsiaalne heaolu?
See, kuidas laps end emotsionaalselt tunneb, mõjutab otseselt seda,
kuidas ta õpib ja uusi teadmisi omandab. Samas astuvad paljud lapsed
kooliuksest sisse lisaks füüsilisele seljakotile ja pisut teistmoodi
seljakotiga - oma pere suuremate ja väiksemate muredega. Need mured väljenduvad
igapäevases koolielus väga erinevatel viisidel ja võivad olla paljudele
õpetajate suureks peavaluks. Koolitöötajate professionaalsus seisnebki suuresti
selles, mil määral nad märkavad ja mõistavad laste käitumise tähendust ja nende
“seljakotte”.
Vestlusõhtu kõnelejad nõustusid ühiselt, et kool peaks olema hoolimise
ja armastuse, laste märkamise ja lootuse andmise koht. Samas ei tohi unustada,
et koolirõõmu eelduseks on koolitöötajad, kellel on hea olla ja keda teadlikult
toetatakse. Sest kui õpetajal ei ole hea olla, kuidas saab ta õpilasi toetada
ja oma tööd südamega teha?
Marika ütles vestlusõhtul, et hea sotsiaalpedagoog teeb oma tööd
rõõmuga, proovib vihastumise asemel siiralt üllatuda ning tahab alati mõista,
mis peitub jäämäe all. Ta näeb probleemides ja väljakutsetes võimalusi ega
keskendu sellele, mis on raske. Triinu on sotsiaalpedagoogina töötanud pea kaks
aastat ning tõi välja, et hea koolijuht toetab ja kuulab, usaldab, on paindlik
ning võtab vastu julgeid otsuseid.
Muidugi usaldus ja koostöö
Mitmel korral rõhutasidki esinejad usalduse ja koostöö olulisust
laste, koolitöötajate ja lapsevanemate vahel. Tõdeti, et koolisisene koostöö on
üks Eesti kitsaspunkt, sest tihti ajavad õpetajad “oma asja” ega mõista
teineteise väljakutseid ja rõõme. Õpetajate omavahelised kohtumised, mis
ehitavad uusi suhteid ning aitavad luua ühist keelt ja kultuuri, tugevdavad ka
seespidist koostööd. Alles siis, kui koolisisene koostöö on tugev, peaks hakkama
looma koolivälist spetsialistide võrgustikku, olgu selleks siis
lastekaitsetöötajad, politsei või teised koolid.
Samuti toodi välja, et tihti on kooli ja lapsevanemate suhetes palju
hirmu ja vastandumist. Kool peaks tegema endast parima, et tuua lapsevanemaid
lähemale ja leida nendega ühine suund ja eesmärgid. Üheskoos tuleks jõuda
kokkulepetele selles, mida saavad õpetajad koolis ja mida vanemad kodus lapse
heaolu tõstmiseks teha.
Samas tõdeti, et kõige selle kõige keskel peaks laps olema võrdväärne
partner nii oma vanematele, koolijuhile kui ka õpetajatele. Marika tõdes, et
kogemused näitavad, et vahel on kõige “keerulisem” õpilane kõige suurem ja
väärtuslikum õpetaja nii kooliperele kui oma vanematele.
Tulekahjude kustutamine või ennetus?
Lapsed metsa?
Teemaks tuli ka see, et tulekahjusid oleme me kustutama õppinud ja
saame sellega enamasti ka hakkama - siiski tuleks enam tähelepanu pöörata
ennetavate süsteemide loomisesse, mis toetaksid eelkõige laste sotsiaalseid-,
emotsionaalseid- ja õpioskusi. Kõik vestlusõhtu esinejad nõustusid, et mingid
muutused selles suunas on Eesti haridussüsteemis juba aset leidmas, kuid palju
on veel ees.
Näiteks on Hansa koolis praktiseeritud seikluspedagoogikat ja viidud
õpilased kolmeks päevaks metsa, et anda neile aega ja ruumi teineteise paremaks
tundmaõppimiseks, tülli minemiseks ja üheskoos tülide lahendamiseks. Seejuures
saavad õpilased korraks koolisüsteemist välja, sest nendega on kaasas
neutraalsed matkajuhid ja mõned lapsevanemad.
Teeme ühiselt tööd, et koolilaste koolirõõm tõuseks
Pärast vestlusõhtu ametlikku lõppu ei tõmmatudki kohe jopesid selga, vaid vabas vormis arutelu kestis veel mõnda aega edasi.
Paljud huvilised väljendasid lootust, et suudame teha endast parima, et Eesti laste heaolu ja koolirõõmu tõsta ja hoida.
Vestlusõhtu võeti ka videosse ning seda saab järgi vaadata SIIT.
Koolirõõmu!
Mis on ESÜS ?
ESÜS on värskelt loodud üliõpilasselts, mis ühendab sotsiaaltöö tudengeid üle Eesti. Lisaks muudele tegemistele on ESÜS ette võtnud vestlustõhtute sarja “Räägime!”, mille eesmärk on tõstatada arutelu erinevatel ühiskondlikel teemadel, arendada valdkondadevahelist diskussiooni ning seista sotsiaaltöö eriala väärtuste eest. Kohtumised toimuvad vabas arutelu formaadis, kus valdkonnaspetsialistid, vestluse moderaator ning teemahuvilised püüavad üheskoos jõuda vastusele, kuhu ühiskond konkreetse teema käsitluses jõudnud on ning millised on võimalikud lahendused valupunktidele.
Kui soovid ESÜS-e tegemistele silma peale
heita ja ka ise järgmisel vestlusõhtul sõna sekka öelda vaata nende Facebooki lehte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar