Huvitav kool aitab igaühel leida oma elemendi

Anu Tammelehe, Saue gümnaasiumi inglise keele ja LAK-ainete õpetaja arvates tuleks pöörata suuremat tähelepanu huviharidusele, et iga laps leiaks ja arendaks välja enda need küljed, milles ta andekas on.

Olen olnud 15 aastat õpetaja ja praegu olen ka algklassides käiva lapse vanem, seega näen ja tean koolielu nii seest kui ka väljast. Minu jaoks tähendab huvitav kool seda, et õpilane saab tegelda sellega, mis talle huvi pakub.

Loomulikult on ühiskonnas hakkama saamiseks tähtis ka akadeemiline haridus ja sellega saab meie koolisüsteem päris hästi hakkama. Ken Robinsoni väitel tulevad inimesed, kes on leidnud oma elemendi (miski, mida inimene armastab ja oskab, millega meelsasti tegeleb, millega tegeldes kaob ajataju), paremini toime kõigega, mis elu nende teele paiskab. Kahjuks näib, et enamik inimesi ei ole oma elementi leidnud või ei oskagi seda otsida.

Samas põhineb meie praegune koolisüsteem ühiskonna vajadustel, mis kehtisid rohkem kui sajand tagasi – kuidas saame valmistada inimesi ette tulevikuks, kui meil pole aimugi, mis kas või 20 aasta pärast toimub? Kuidas toimida selles vahepealses etapis, kui vana enam ei toimi, kuid uut veel ei ole?

Üks lahendus võiks olla pöörata suuremat tähelepanu huviharidusele. Vaatame näiteks algklassiõpilasi – nende koolipäevad on suhteliselt lühikesed, seega võiksid nad osaleda pärast tunde huviringides (eeldusel, et need tegutsevad sealsamas kodu ja kooli läheduses), sest vastavalt multiintelligentsuse teooriale oleme kõik tugevad eri asjades. Huviringides osalemine aitab lapsel leida oma elemendi ja juba vanemana – progümnaasiumis või gümnaasiumis – saab ta oma alaga süvendatult tegelda.

Loomulikult peaksid nii vanemad kui ka õpetajad aitama lapsel oma tugevaid külgi näha ja suunama ta ringidesse. Samuti peaksid kool ja omavalitsus toetama ning võimaldama eri huviringide teket ja ülalpidamist, et lapsel oleks, mida proovida.

Kooli ülesandeks jääks anda akadeemilist haridust ning kuna iga inimene on mingil alal tugev, siis ei ole mõttekas lisada kõiki alasid tunniplaani – pigem peaks vähendama koduste tööde hulka, et õpilasel oleks piisavalt aega tegelda oma elemendiga.

Artikkel on avaldatud ka 11. aprill 2014 Õpetajate Lehes.

Koolid jagavad parimaid praktikaid

Eestis on palju häid koole ja õpetajaid, kelle kogemused õppetöö kavandamisel ning õppematerjalide ja -metoodika täiustamisel on väärt jagamist. Huvitava Kooli algatuse ülesandeks on koolide edusammude toetamiseks neid parimaid praktikaid levitada ning innustada koolide ja õpetajate vastastikust õppimist.

Meil on hea meel teatada, et aprillis toimub Tartus kaks üritust, kus koolid üle Eesti jagavad oma häid praktikaid, uuenduslikke kogemusi ja edulugusid.

10.-11. aprillil korraldab Tartu Vene Lütseum Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tartu Linnavalitsuse toetusel vene õppekeelega koolide heade kogemuste päeva. Ürituse eesmärgiks on koolide innustamine ja toetamine eestikeelse aineõppe rakendamisel, koolide enesehindamise võimaldamine ning parimate praktikate tutvustamine ja kogemuste jagamine töötubades järgmistel teemadel:

• kujundava hindamise rakendamine;
• lapsevanemate aktiivne kaasamine;
• muuseumipedagoogika;
• üleminek eestikeelsele aineõppele;
• LAK-õpe;
• nõustamine õpetaja motivatsiooni tõstmise vahendina.

Osalejateks on eesti keeles aineid õpetavad õpetajad ja õppealajuhatajad, kokku ligi 100 inimest üle Eesti. Kontakt ja täpsem informatsioon: Tatjana Kodas, tatjana_kodas[at]tvl.tartu.ee.

17. aprillil toimub Dorpati konverentsikeskuses parimate praktikate päev, mida korraldavad Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus ning Innove. Parimate praktikate päeval saab kool õppida koolilt, õpetaja õpetajalt. Töötubades jagavad oma häid praktikaid, uuenduslikke kogemusi ja edulugusid kuue kooli õpetajad. Teemadeks on:

• uurimuslik õpe,
• õppimist toetav hindamine ning
• elukestev õpe ja karjääriplaneerimine.

Osavõtt on tasuta. Ürituse ajakavaga tutvuda ning registreeruda saab siin.

Huvitava Kooli nõukoda kutsub üles huvitavatest koolidest teada andma

Huvitava Kooli nõukoja tänasel kogunemisel kiideti heaks toimunud mõttekodade tulemused ning nõustuti, et algatuse üks olulisemaid tegevussuundi saab olema kooli huvitavamaks muutvate võimaluste nähtavaks tegemine. Tõdeti, et Eestis on palju koole, kes erinevate projektide ja algatuste kaudu on õppimist edukalt huvitavaks teinud, ning et neid näiteid tuleb süsteemselt koguda, levitada ja tunnustada. 

Kohtumisel arutati ka, et huvitavad tegevused ei tohi saada koolidele lisakoormuseks, vaid tuleb näidata reaalseid võimalusi, kuidas aineülesed projektid ning kogukonda kaasavad algatused võivad õpetaja tööd hoopis lihtsamaks teha. Samuti nõustuti, et huvitavat õpet koolile väljastpoolt peale suruda ei saa, vaid selle asemel tuleb mõelda, kuidas tekitada koolides endis sisemist soovi muutusteks.

Nõukoja liikme Taavo Lumiste sõnul on algatus juba paljusid kõnetanud. „Inimesed mõtlevad kaasa, tahavad panustada ja on väga aktiivsed. Nüüd tuleb jutust liikuda tegevuste juurde,“ rõhutas ta. Tema hinnangul on väga oluline näidata teoreetiliste targutuste kõrval algatuse praktilisi väljundeid ning need koolidele lihtsasti kättesaadavaks teha.

Selleks, et head näited huvitavatest koolidest algatuse eestvedajateni jõuaksid, kutsub nõukoda üles neist teada andma. Oodatud on kõik näited õppekorraldusest, projektidest ja algatustest, kus on leitud võimalusi harjumusliku ja mitteformaalse õppe seostamiseks, lõimitud kooliellu leiutamist ja probleemõpet, suurendatud õpilaste valikuvabadust ning otsustusõigust, kaasatud õppeprotsessi lapsevanemaid ja teisi kooliväliseid inimesi või muul viisil õppimist huvitavaks tehtud. Kirjeldused koos saatja kontaktandmetega on oodatud aadressile huvitavkool(at)hm.ee.

Nõukoja liikmed leidsid, et tähtis on liikuda algatusega Eestimaal ringi ning kaasata inimesi ka väljaspool Tallinna ja Tartut. Seega lepiti kokku, et järgmine nõukoja koosolek toimub mai lõpus Ida-Virumaal.

Kokkuvõte Huvitava Kooli ideekonkursi esseedest

MTÜ KAE Kool juht Robert Peetsalu, kelle nägemuse huvitavast koolist teisipäeval avaldasime, luges läbi kõik seni ilmunud Huvitava Kooli ideekonkursi esseed ning noppis neist välja enda jaoks olulisimad mõtted.

• Paneme õpilase tunnis aktiivsemasse rolli. Laseme tal juhtida oma õppimist.
• Õpetaja peab olema alati valmis uusi metoodikaid kasutusse võtma.
• Õpilased teavad, milline kool oleks neile huvitav - anname neile olulise rolli kooli huvitavaks muutmisel.
• Kooli muudab palju huvitavamaks õpilaste teineteise õpetamine. See võimaldab ka kaotada klasside kunstliku piiri ja võimaldaks vanematel õpilastel õpetada nooremaid. 
• Õpetaja ei ole vaid aine edasi andja. Õpetaja isik on oluline. Kõige võimsam õpetamise kanal on käitumise eeskuju. Iga õpetaja peaks tundma, millise inimesena ta mõjub õpilastele.
• Õpilastele on huvitav kuulata koolivälisest kogemusest, tööelust, võõramaalaste elust teistes riikides jne. Sellist õppimise vahendit pakub Tagasi Kooli võrgustik, töövarju projektid, praktikad organisatsioonides, õpilasvahetused, skaipimine ja kirjavahetus sõprusklassidega välismaal jpm.
• Kool on huvitav siis, kui õppimine ja õpetamine muutub senisest enam personaliseerituks. See tähendab, et iga õpilane saab just talle vajalikud ülesanded ja toe ning iga õpetaja saab juhiseid, mis võimaldavad tal õpilasi paremini toetada. Selline tulevik on võimalik „targas klassiruumis”, mille ideestik praegu teadusmaailmas kiirelt huviorbiiti liigub. Näiteks, kui õpilane on midagi omandanud, mõistab tarkvara seda ja suunab teda tegema näiteks grupitöö ülesandeid, kus ta saab oma teadmistega teisi aidata.
• Teha õppimine vajadus- ja projektipõhiseks. 6.-7. klassis teha kooliprojekte ja 8.-12. klassis juba kohalikule kogukonnale orienteeritud projekte praktilise ja avaliku väljundiga. Projekti teostamise loomulik osa on enda täiendamine paljudes ainetes korraga ja meeskonnatöö.
• Õpilastele antakse laiem probleem, mille lahendamine eeldab teadmisi eri ainetest. Suheldes, võttes vastutust, otsides materjale, jagades rolle ja lahendades probleeme, jõuaksid lapsed ise tulemuse ja uute teadmisteni. Probleemide lahendamise tuhinas saadud võit innustab edasi otsima ja looma, millega kaasneb rahulolu ja toimetulekutunne. Selle tulemusena on õpilased ise motiveeritud võtma rohkem vastutust ja uurima ning enam küsima.
• Kaziniki metoodika - ainete lõimimine läbi sama teema käsitlemise paljudes ainetes vähemalt ühe nädala jooksul.
• Mänguline õpe - kooli teeb huvitavaks suhtlemine sõpradega, mängimine, tegutsemine, loomine, konstrueerimine, lahendamine, uued kogemused ja väljakutsed. Mänguline õpe annab lisaks kõigele eelnimetatule ka tugeva õpimotivatsiooni - kui laps saab rohkem punkte keerukamate ülesannete eest, eelistab ta neid, ehk suuremat väljakutset.
• Õpetajate teineteise tundides käimine ja kogemuste jagamine peab saama tavapraktikaks.
• Tänapäeva ja tuleviku töömaailma jaoks kriitilised oskused on lastele huvitavad ja neid on lihtne õpetada lõbusalt ja mänguliselt. Peamiselt toome välja pehmed oskused, mida ka kallitel koolitustel hiljem usinasti õpitakse. 
• Õhinapõhine õpe kilbile. - Märksõnad on aineülesed projektid, õpilaste kaasamine otsustamisse, nende tegelikud huvid, paindlikkus, loomingulisus, elulisus ja päevakajalisus, üldpädevused.
• Praeguseks teeb Eestis juba 112 ettevõtet üldhariduskoolidega tihedat koostööd läbi Unistused Ellu võrgustiku.
• Õpilased tuleb kaasata õppekava loomisse. - Õpilane peaks saama otsustada iga aine kohta, mis teemasse ja kui süvitsi ta läheb. Soomes näiteks otsustab 8.-9. klassi õpilane 1/5 ainete üle ja gümnaasiumis 1/3 ainete üle.
• Igas aines tuleb alustada igapäevasest, äratuntavast, populaarsest ja tänapäevasest aspektist ning edasi süveneda kaugema, võõrama ja vanema poole nii palju kui õpilane ise soovib. 
• Kooli aitab huvitavamaks ja kodusemaks teha lastevanemate suurem osalemine ja abistamine kooli tegemistes.
• Tegu on huvitava kooliga, kui nii laps kui õpetaja tahab hommikul kooli minna ja pärast kooli koju. Eestis on selliseid koole - näiteks Pärnu Vabakool.
• Loovaks õppeks on vaja aega ja usaldust.
• Vähem hindamist, rohkem toetamist ja isiklikku tegelemist lapsega.

Õpilastele teeb kooli huvitavaks valikuvabadus

Robert Peetsalu
Foto: www.kae.edu.ee

MTÜ KAE Kooli juhataja Robert Peetsalu arvates on huvitava kooli jaoks võtmetähtsusega, et õpilased saaksid ise otsustada oma õppimise sisu, tempo ja vormi üle. 

Toon välja aspektid, mis minu meelest on võtmetähtsusega huvitava kooli jaoks.

Esiteks peab õpilane esimesest klassist viimaseni saama otsustada oma õppimise sisu üle. Mitte 100%, kuid märksa enam kui praegu. Valikuvabadus on õpilaste meelest kõige olulisem huvi kriteerium. Õige määra leidmiseks tuleb arvestada järgmiste aspektidega:

• Enne, kui õppija saab teada, mida ühe või teise aine õppimine tal teha võimaldab või kuidas see teda arendab, ei ole ta pädev otsustama, kas ta peaks seda õppima või mitte. 
• Kohe, kui õpilane saab teada, mida ühe aine õppimine tal teha võimaldab ja kuidas see teda arendab, on saanud aimu aine praktilisest rakendusest või teoreetilisest ilust, peab tal olema õigus otsustada selle üle, kas ta õpib seda ainet edasi või mitte. 
• Koolilapsed ei saa otsustada mitte õppida. Kui neile on iga veerandi alguses antud valikuvabadus kujundada oma õppekava selleks veerandiks, siis neil on ka kohustus valida aineid tavalise veerandi mahus, nagu kõigil teistel õpilastel. 
• Valikuvabaduse loomulikuks piiranguks on ühe tunni kohtade ülempiir ja õpetaja piiratud töökoormus. Kui need piirid on saavutatud, ei saa õpilane enam vastavale ainele registreeruda ja valib midagi muud, nagu see toimib kõrgkoolides. 
• Arvestades lapse vastutuse piiratust, peab talle jääma võimalus keelduda valikust, jätta ained valimata või unustada ained õigeks tähtajaks valida. Sellisel juhul õpib ta n.ö. "tüüpõppekava" alusel. 
• Aine ärategemise nimel õppimine on kahjulik, sest lisaks kehvale õppetulemusele on kulunud aeg, mida oleks võinud kulutada teise aine õppimisele suurema huvi ja efektiivsusega. Õpilane teab täpselt, mis ja kui palju talle huvi pakub. Olgugi, et see sõltub igas aines sellest, kuidas õnnestub õpilases huvi äratada ning kui hästi püsib konkreetne õpilane lähima arengu tsoonis (et tal ei hakka igav ja ei hakka ka liiga raske). Need kaks on õpetamise kvaliteedi kriteeriumid ja kui mingi aine õpetamise kvaliteet on madal (selle õppija jaoks), siis peaks õppijal olema õigus valida selle asemel teine, motiveerivam aine. 
• Meie arendatav õppeveeb KAE Kool annab õppijale valida, mida ja mis tempos ta õpib. Kõik sisu on kogu aeg kättesaadav. Lisaks julgustame õppijat seadma enda eesmärke ja kiidame teda saavutuste ja töökuse eest. 
• Kui laseme õppijal otsustada, ei pea me enam vaidlema selle üle, mida peaksid kindlasti õppima kõik õpilased kohustuslikus korras. Nii ei pea me enam mõtlema, mida õppekavast välja visata ja mida juurde panna. Ja selleks, et õpilastel oleks, mille vahel valida, peame automaatselt hakkama pakkuma rohkem aineid ja sügavamat õppimist, kui praegune isegi lai õppekava ette näeb. Õpilastel tekib võimalus minna süvitsi. Meie ootused õpilase suhtes tulemusena suurenevad. Ja seegi on hea. 
• Näide õpilase valikuvabaduse ühest võimalikust rakendusest, mis vastab eelnimetatud põhimõtetele: Õppija saab igal veerandil otsustada iga aine mahu üle - enam huvitavat ainet õppida mahult rohkem, vähem huvitavat mahult vähem järgmistes piirides: 

1.-3. klassis +/- 20%

4.-6. klassis +/- 40%

7.-9. klassis +/- 60%

10.-12. klassis +/- 80%

Samas oleks kohustus võtta endiselt samas mahus õppetööd iga veerand. Näiteks võtame matemaatika. Matemaatika õpetamise osakaal ainete seas ei muutuks, ehk 100% maht võrdub praeguse aine mahuga õppekavas. Küll aga jaotuksid aine tunnid põhiosa tundideks ja valik-osa tundideks. Ehk näiteks 4.-6. klassi matemaatika tunnid toimuks 60% mahus kõigile kohustuslike tundide ajal ning kuni 80% mahus (40% + 40%) kohustuslikuna õpilasele, kes eelistas oma valitava õppe mahtu panustada matemaatika lisatundidesse. Tulemusena sõltuks selle aine lisatundide arv (see 80%) ja õpetajate koormus sellest, kui suur huvi on õpilastel vastava aine vastu. 

Nagu viimases punktis mainitud, mõjutab õppija motivatsiooni oluliselt see, kas ta saab õppida omas tempos ehk püsida lähima arengu tsoonis (piisavalt väljakutsuv, kuid mitte üle võimete). Seda probleemi adresseerib Khan Academy, KAE Kool ja koolitunni ümberpööramine (flipped classroom), mille põhimõteteks on, et õpetajad peaks võimalikult palju tegelema õpilastega personaalselt, üks-ühele, et aidata neid just selles, milles nad parasjagu abi vajavad, et püsida lähima arengu tsoonis. Täna kulub tunni aeg peamiselt loengupidamisele, samas kui sama juttu saaksid õpilased kuulata ka kodus õppevideot vaadates. Sellest veelgi olulisem on võimalus lahendada ülesandeid mänguliselt, omas tempos ja vastavalt oma motivatsioonile, nagu seda võimaldavad KAE Kooli või Khan Academy harjutused.

On oluline mõista, et selleks, et õpilane jõuaks koolitunni jooksul info tarbija rollist aktiivsesse ja loovasse rolli, on vaja enam kui 45 minutit aega. Praktiliselt alati on see nii. Julgustame koole tegema ühe aine tunde maksimaalselt 1..2 korda nädalas, kuid vähemalt 1,5 tundi järjest ja panema lapsi tunnis juhtivasse rolli.

Iga aine, mida koolis õpetatakse, peab esimese asjana näitama oma kasulikkust õpilasele, oma väljundeid, oma rakendust elus.

Kasutagem projekt- ja probleemõpet, et panna õpilasi tegema koostööd, siduma erinevate ainete teadmisi, õppima sügavamalt läbi loomise, analüüsi ja reaalsete komplekssete probleemidega silmitsi seismise, planeerima kaugemale tulevikku, mõtlema suuremalt.

Õpilaste ette pandavad probleemid, harjutused ja ülesanded realistlikumaks. - Reaalsetes elulistes olukordades on algandmeid  rohkem kui vaja ja nende vahel tuleb valida, või vähem kui vaja ja neid tuleb juurde otsida, mõõta või järeldada olemasolevatest. Probleemi või ülesande lahendamiseks tuleb õpilasel kõigepealt esitada õigeid küsimusi, jagada probleem sobivateks tükkideks/ alaprobleemideks, valida sobivaid mudeleid ja meetodeid ning alles siis panna arvud valemitesse ja arvutada vastus (või lasta arvutil arvutada).

Vaimu arendamine või võimu näitamine?

Pille Liblik. Foto: www.umaleht.ee

Algatuse Huvitav Kool koordinaator ning Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik kirjutas 7. märtsi Õpetajate Lehes sellest, kuidas hindamine õpihuvi mõjutab.

Õppimise ja õpetamise lahutamatu osa, mis seob õppeprotsessi tervikuks, on hindamine. Hindamine on põimunud tihedalt läbi õppimisele ja õpetamisele seatud eesmärkidega, mis on põhikooliõpilasele ja gümnasistile erinevad. Hindamise korraldus ja sellest teavitamine on õpihuvi püsimiseks äärmiselt olulised.

Hindamine ei alga siis, kui õpetaja kirjutab õpilase tunnikontrolli vastuste alla numbri, tähe või kirjeldava selgituse, vaid siis, kui ta otsustab, et õppimisele seatud eesmärkide kohta on kõige sisukam koguda tagasisidet just tunnikontrolli, aga mitte näiteks õpilaste tegevuse vaatlusega. Oluline on, milliste kriteeriumide alusel hinnatakse: kas võrreldakse õpilasi üksteisega või hinnatakse õpilase arengut aines, võrreldes tema edusamme seatud eesmärkidega. Õppimisele seatud eesmärgid määratlevad, milline peab olema hindamise vahend, ja mitte vastupidi. Kuna hindamine mõjutab õppijate õpivalikuid, peaks hindama viisil, mis aitab koguda tagasisidet selle kohta, mida oli oluline õppida ja kuidas õpitu on omandatud. Hindamisega ei tohi tähtsaks muuta seda, mida on lihtsalt mugav hinnata.

Teiseks peavad õpilane ja ka tema vanem olema teadlikud, kuidas hinnatakse nii õppimise ja õpetamise ajal kui ka selle lõpus. Sõltumata hindaja kavatsustest, võib hindamine muutuda võimu näitamiseks. Professionaalse õpetaja puhul seda ei juhtu – tema muudab ainekavas toodud eesmärgid õpilase eesmärkideks, pakub õpilasele sobival viisil võimalusi saavutuse esitamiseks ja põhjendab hindamise korraldust. Kui professionaalsus puudub, siis käib hindamisega kaasas ebakindlus ootamatu ning tundmatu ees, mis muudab õppimise pingeid täis tegevuseks. Pideva hirmu ja ärevuse foonilt on oma eeldusi raske realiseerida.

Kolmandaks on hindamise puhul vaja arvestada, missugustel juhtudel on õpilasele antud võimalus ebaõnnestumisel uuesti ning vajadusel teisiti õppida ja oma saavutusi esitada. Enne uuesti õppimist tuleb veel kord üle vaadata õppimise eesmärgid ning õpetaja võimalus on asuda õpilast toetama, et aidata ta üle õppimist takistanud põhjustest. Vahel ei pruugi õpilase madal tulemus olla tingitud vähesest kordamisest, vaid on vaja muuta õppimise strateegiat põhimõttelisemalt. See võib kõlada ebaõiglaselt, aga kui õpilane saab kokkuvõtva hinde „puuduliku” või „nõrga”, siis „kaunistavad” need hinded ainult õpetajat. Kahe panemisega tõstab õpetaja just nagu käed üles ja ütleb: „Ma ei saanud hakkama. Ma ei leidnud seda õpilast käivitavat nuppu üles.” Ja veel tahab ta öelda: „Ma vajan abi.” Kooli jaoks tervikuna tähendab see, et õpilase toetamisele peab nüüd keskenduma terve meeskond – lisaks õpetajatele ja kooli tugivõrgustikule vajadusel ka kohalik omavalitsus ning võimalusel kodu. Kasutatavad vahendid sõltuvad õpilase vajadusest, aga kindlasti ei tohi edasine töö mõjuda õpilasele karistusena. Vigade tegemine ja neist õppimine on inimese arengus ülioluline.

Neljandaks tuleb hindamisel arvestada arengupsühholoogilisi aspekte ning põhikooli ja gümnaasiumi erinevaid eesmärke. Lähtudes eeldusest, et gümnaasiumi õppima asudes on õpilane teinud teadliku valiku, peaks järelevastamine gümnaasiumis olema pigem erand. Kui ebaõnnestumine on koolist puudumise tagajärg, tuleb välja selgitada põhjused, miks õpilane koolis või tunnis ei käi. Eesti koolis jaotatakse puudumine traditsiooniliselt kaheks: põhjusega ja põhjuseta. Olgem ausad, igal puudumisel on mingi põhjus, kuid mõnikord ulatuvad selle juured palju sügavamale, kui kooli käed sirutuda suudavad, ja mõnikord kasutatakse ära mugavaid võimalusi.

Gümnaasiumis õppimine sõltub sageli sellest, kuidas hinnatakse gümnaasiumi lõpetamist. Vähemalt rahuldavate kooliastmehinnete saavutamine gümnaasiumi lõpetamise ühe eeldusena on loonud olukorra, kus õpilased väärtustavad vaid õppeaine esimese poole kursuste hindeid – need peavad olema vähemalt rahuldavad, siis saab elada mugavalt õppeaasta lõpuni. See tähendab, et on võimalik saada gümnaasiumi lõputunnistus, millel olev hinne ei kajasta õpilase kogu õppekava alusel omandatud teadmisi ja oskusi. Nii lõpetab igal aastal gümnaasiumi hulk noori, kes ei tule toime järgmisel haridustasemel, langevad õppest välja jne. Lahenduseks võiks olla tingimus, mille kohaselt rahuldava kooliastme hinde saamiseks peavad kõikide kursuste hinded olema vähemalt rahuldavad. Nii väärtustaksime kõiki ainekursuseid ning kasutaksime hindamist just sel eesmärgil, milleks see on loodud – suunata õpilase õpihuvi. Sellisel juhul ei lähtuks me tulevikus põhikoolis ja gümnaasiumis ühesugustest hindamise alustest. Praegu hindame abituriendi ja algklassiõpilase sooritust samade kriteeriumide põhjal.

Seega mõjutab hindamine oluliselt õpilase arengut, võib kujundada õppeprotsessist terviku, aga selle ka lõhkuda. Hindamine on võimas vahend õpihuvi säilitamiseks ja vaimu arendamiseks.

Huvitava kooli mudel

Ruti Einpalu.
Foto: inspireerivjuhtimine.ee

Juhtimiskonsultant ja koolitaja Ruti Einpalu esitas Huvitava Kooli mõttekonkursile kirjelduse uuest koolimudelist, mis põhineb õppija huvil ja mille tagajärg on see, et kool on huvitav ja mõtestatud.

„Huvitava kooli“ mudel võiks olla üks paljudest koolimudelitest, mis tulevikus kasutusel.

Iga kogukond ja kool võib ise otsustada, millisele koolimudelile nad oma kooli rajavad. Samas on kõik koolid teretulnud kasutama huvitava kooli põhimõtteid.

Huvitav kool on:

• kool, kus õpiprotsess lähtub õppijast ja tema huvist;
• kool, kus õppijal on personaalne õppekava ja kus õpiprotsess on võimalikult suures osas personaalne;
• kool, kus õpilane ise eesmärgistab oma tööd õpetaja juhendamisel;
• kool, kus kiidetakse pingutust ja strateegiat ja mõõdetakse arengut iseenda suhtes;
• kool, kus osa õpinguid toimub huviga seotud keskkonnas koolivälise mentori juhendamisel reaalset tööd tehes;
• kool, kus lapsevanemad teevad kooliga tihedat koostööd;
• kool, mis on integreeritud kogukonnaellu ja kohalike prioriteetidega ja kus kogukond teeb kooliga tihedat koostööd;
• kool, kus kasutatakse ära õpilaste potentsiaali õpetamise ja koolikultuuri kujundamise protsessis;
• kool, kus õpilase arengu- ja õpiprotsessis oluliseks lisajõuks õpetajale on vanem, väline mentor ja kaasõpilased.

Huvitav kool on teadlik sellest, mis motiveerib inimest õppima ja mis mitte ning oskab huvi tekitada ja alal hoida. Kogu õpiprotsessi koolis ei juhi õppekava või õpik, vaid õpilase huvi.

Huvitav kool on väike kool, kus puudub anonüümsus. Koolis on 200-300 last. Klassijuhatajal on 18 õpilast, kelle arengut ta jälgib, keda ta juhendab ja kelle huvidega ta on hästi kursis. Vanem osaleb regulaarselt õpiprotsessis läbi eesmärgistamise ja tulemuste kuulamise. Klassijuhataja tunneb hästi lapsi ja nende peresid.

Õpetaja ei ole meelelahutaja või õpilaste pingeritta seadja, vaid autoriteetne juhendaja, inspireerija ja eeskuju. Õpetaja huvi ja jaks oma tööd teha on võtmetähendusega.

Kogukond
Huvitav kool on regionaalpoliitika oluline osa, kus kogukond pakub reaalset abi koolile ja võimaldab õpet reaalses elus. Iga lapse huvipõhist arengut toetab vastava huviga seotud mentor väljastpoolt haridussüsteemi. Lapsel on regulaarne võimalus vastutada tehes päris tööd või projekte oma huvialal. Tegu ei ole kutseõppega.

Üleminek huvitava kooli mudelile
Huvitav kool pöörab „pea peale“ traditsioonilise kooli põhimõtted eeldades muutusi hoiakutes ja kogu kooli õpetamis- ja juhtimisfilosoofias. Seetõttu saab üleminek olla ainult vabatahtlik ja säilima peab ka traditsiooniline koolimudel. Huvitava kooli mudeli elementide sisetoomine tänasesse kooli ei vii tõenäoliselt kvalitatiivsele muutusele, kuna vanad hoiakud ja hirm takistavad sisulist muutust.

Vastavalt koolide huvile ja intsiatiivile valitakse välja pilootkoolid. Võtmetähtsusega on kooli juhtkonna soov pühenduna. Suure kooli sisse tuleb luua „väikesed koolid“. Õpetajate valik ja ettevalmistus erinevad oluliselt tänasest. Õpetajad läbivad vastava konkursi ja sellele järgneva riiklikult finantseeritud 2-aastase spetsiaalse õppeprogrammi. Ka koolijuhid läbivad õppeprogrammi.