 |
| Kadri Suni |
Hea kooli aluseks on jagatud veendumus, et tegemist on õppiva organisatsiooniga, kus tõepoolest kõik õpivad: kooli juhtkond, õpetajad, õpilased, lapsevanemad.
Tahaksin näha koolijuhti, kes julgeb teatada, et tema kool ei toeta õppijate arengut. Küllap peetakse seda iseenesestmõistetavaks ja koolile olemuslikuks: kool kui institutsioon ongi selleks ellu kutsutud, et õpilaste arengule kaasa aidata. Seega edasine teemaarendus oleks justkui tarbetu. Või siiski?
Küsimus on koolikultuuris. Kas kool organisatsioonina peab väärtuslikuks indiviidist lähtuvat õpikäsitust? Kas see on koolis valdav praktika või leitakse, et hierarhiline, õpetajakeskne koolipraktika toetab üldiselt õpilaste arengut piisavalt?
Õppijate arengut toetavas koolis valitseb otsiv, loominguline, vaimne õhkkond, mis haarab endaga kaasa kogu koolipere. On loodud tingimused, kus kõigil on omal unikaalsel moel võimalik õppimises ja selle suunamises õnnestuda, õppeprotsessist rõõmu tunda.
Pille Slabina, Kristi Vinter ja Mati Heidmets toovad Õpetajate Lehe artiklis „Õpikäsitus ja koolikultuur“ välja ühiskondliku trendi elukorralduse suunas, kus otsustamine ja vastutus on üha rohkem üksikisiku õiguseks ja kohustuseks, kus ei objektistata inimesi, ei nõuta allumist, vaid kultiveeritakse osalemist ja sallivust ning erinevuste arvestamist. Õppijate arengut toetav kool püüab neid väärtusi oma koolikultuuri pärisosaks teha.
Õppijate arengut toetav kool on avatud organisatsioon ja aktiivne kogukonna liige. Valitseb soov areneda, paremaks muutuda ja seda nii organisatsiooni kui üksikisiku tasandil. See on kool, kus teadvustatakse erinevust traditsiooni ja mugavustsooni vahel. Traditsioonid kannavad edasi teatud väärtusi. Mugavustsoonis turvalisel sisse tallatud rajal käimine võib aga viia stagnatsioonini.
Kas tänane Eesti kool toetab piisavalt õppijate arengut?
Kindlasti leiab rohkelt häid näiteid nii koolidest, kus tervikuna selles suunas liigutakse, kui mõne kooli üksikutest õpetajatest või projektidest, mis on kantud õppija arengut toetava kooli ideest.
Olen olnud tunnistajaks, et haridusinimeste teadlikkus vajalikest muudatustest on viimastel aastatel oluliselt suurenenud. Samas julgen väita, et vaid vähesed Eesti koolid tegutsevad täna teadlikult ja süstemaatiliselt selles suunas, et muutusi ellu viia.
Koolikultuuri uuendusi rakendatakse ellu vaevalisemalt, kui paljud entusiastid ootaksid. Inimlikult on see mõistetav. Seisame ju silmitsi haridusparadigma muutusega, mis peidab endas võib-olla ka seni adumatuid varjatud alasid. Tundmatu ja rutiinist kõrvale kalduv tekitab aga ebamugavust, millest suur osa inimestest hoiab parema meelega eemale.
Kas ühiskondlik nõudlus kooliuuenduseks on olemas?
Eesti hariduses on puhumas muutuste tuuled. Ülikoolide juurde on viimastel aastatel rajatud haridusinnovatsioonikeskused. Järjest enam on juttu muutunud õpikäsitusest, mille poole suunab nii riigi haridusstrateegia kui ka tänase valitsuse koalitsioonilepe. Üheks haridusuuenduslikuks ettevõtmiseks on Haridus- ja Teadusministeeriumi Huvitava Kooli algatus.
Ootustest teistsugusele koolile räägib ka erakoolide populaarsuse kasv. Kuna erakoolid on tihti väiksemad ja vähem institutsionaliseerunud kui munitsipaalkoolid, on neis võimalik kiiremini uuendusi ellu viia. Ka Põltsamaa kogukonnas on päevakorral erakooli loomine. Kuigi Põltsamaa Ühisgümnaasiumi võib Eestis pidada innovaatiliseks ja siin rakendatakse mitmeid kaasaegseid õpetamisviise, ei näi aktiivsete lapsevanemate algatusgrupp olevat rahul munitsipaalkooli sammude pikkuse ja kiirusega, millega liigutakse järjest enam õppijat toetava kooli idee poole.
Kokkuvõtteks võib öelda, et midagi on õhus tänases Eesti hariduselus. Usun, et lähiajal näeme olulisi muutusi ja nende tulemusi. Õppija arengut toetav kool mõistena ei jää kindlasti sisutühjaks sõnakõlksuks. Järjest enam inimesi hariduses loovad sellele tähendust ja ka koolijuhtide järelkasvuprogrammist tuule tiibadesse saanud tulevastel haridusjuhtidel on võimalik see täita tuumaka sisuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar