Reede, 9. oktoober 2015

Kodutöö – kas võimalus või karistus?

Mis eesmärki täidavad õppeprotsessis kodused tööd? Mida õppida Eesti koolide kodutööde andmise ja kontrollimise praktikast? Kuidas saavad kodused ülesanded õppimise huvitavamaks muutmisele kaasa aidata? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel sügisel Tallinna Ülikooli teadlaste kodutööde teemaline artiklisari, mis annab ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi toel läbi viidud kaheaastase uuringuprojekti tulemustest. Et aidata nii õpetajatel kui lapsevanematel koduseid töid senisest enam mõtestada ja eesmärgistada, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja teises artiklis kirjutab Tallinna Ülikooli dotsent Katrin Poom-Valickis lähemalt kodutööde eesmärkidest ja valimise põhimõtetest.




Katrin Poom-Valickis. Foto: opleht.ee
Ilmselt on enamus meist kas õppija või õpetaja rollis olles kogenud õpilaste rõõmuhõiset vastuseks õpetaja sõnadele: „Täna olite väga tublid ja kodutööd ei jää!“

Tasub aga mõelda, mis sõnumi me sellisel moel õppijatele tegelikult anname. Selgub, et kodutöö on karistus, mida saadakse enamus päevadel, sest õppijad pole olnud tunnis piisavalt tublid. Seega võiks endalt õpetajana kõigepealt kriitiliselt küsida, mida saaks teha õppeprotsessis teisiti, et kõik vajalik saaks omandatud juba tunnis ning koju poleks vaja lisatööd anda. Ja kui kodutöö anda, siis kuidas muuta see motiveerivaks ning õppimist toetavaks.

2014. aastal Eestis läbi viidud uuringus, kus vaadeldi kaheteistkümnes koolis 93 tundi, neist 52 seitsmendas ja 41 teises klassis, lisaks küsitleti õpetajaid, õpilasi ja vanemaid, ilmnes, et enamus õpetajatest annab kodutöid ning valdav enamus peab neid ka pigem oluliseks. Enamus õpetajad annavad kodutöid selleks, et õppija klassis õpitut kodus harjutaks. Samas on kodutööde kaudu võimalus õppetööd diferentseerida, arvestada õppijate huvide ja eripäradega ehk lisaks pelgale harjutamisele võiks iseseisev õppimine kanda ka teisi eesmärke. Abiks võiks siin olla Cathy Vatterott’i (2009) raamat „ Rethinking Homework: Best Practices That Support Diverse Needs“, kus ta soovitab kõigepealt mõelda kodutöö eesmärgile ning lähtuvalt sellest valida sobivad ülesanded.

Eesmärgist lähtuvalt jagab ta kodutööd nelja gruppi:
1) Etteõppimine (Prelearning). Oleme harjunud andma kodutööd selleks, et õppija iseseisvalt harjutaks, kuid ei ole just väga tavapärane, et kodutööks antakse lugeda, uurida midagi, mida ei ole veel klassiruumis õpitud. Samas on just sellised kodutööd väga head õppijate individuaalsete eripärade ja huvidega arvestamiseks, huvi tekitamiseks ning teemaga sügavuti tegelemiseks. Etteõppimise ülesandeks võib olla nii vastava peatüki läbilugemine, video vaatamine koos lugemisel-vaatamisel tekkinud küsimuste kirja panekuga või lühikokkuvõtte tegemisega. Samas võib lihtsalt paluda õpilastel kirja panna kõik, mida nad juba antud teemast teavad ja küsimused, mida nad teada tahaksid näiteks seoses bakterite teemaga. Etteõppimise ülesandeks võib olla ka väike uurimus, et tekitada huvi teema vastu. Näiteks kaardistada oma lähedaste silma- ja juuksevärv eelseisvaks geneetika tunniks.
2) Arusaamise/mõistmise kontrollimine (Checking for understanding) on väga väärtuslik kodutöö liik mõistmaks õppijate õppimist. Need on ülesanded, kus õppija peab demonstreerima sisu sügavamat mõistmist, mitte lihtsalt tunnis õpitut rakendama. Näiteks võib matemaatikas paluda peale probleemülesande lahendamist selgitada samme, mida ülesande lahendamisel tehti, et näha, kas õppija on mõistnud, kuidas probleemülesandeid lahendada. Loodusainetes paluda selgitada vaadeldud katset (mis ja miks toimus) või kirjandustunnis leida ja selgitada autori poolt tekstis kasutatud kirjanduslikke kujundeid.
3) Harjutamine (Practice). Kõige tavapärasem kodutööde eesmärk on harjutada tunnis õpitud oskusi, olgu selleks siis arvutamine või uute sõnade, mõistete, valemite meeldejätmine. Kuigi harjutamine on väga oluline oskuste omadamisel ja vilumuse tekkimisel, tuuakse välja kolm viga, mida õpetajad tihti teevad seda tüüpi kodutöid andes. Esiteks, kodutööd andes peab olema kindel, et õppijad on võimelised antud ülesannet iseseisvalt täitma ehk õpetajal peaks olema selge ülevaade, et koduse ülesande täitmiseks vajalikud pädevused on tunnis piisaval tasemel omandatud. Teiseks peaksime enne kodutöö andmist kontrollima, et õpitu olemust on õigesti mõistetud. Kui seda ei tehta, on oht, et õppija võib harjutada valesti või hoopis kinnistada väärarusaamu. Kolmandaks on hajutatud praktika parem, kui ühekordne suuremahuline harjutamine. Ehk õpilasel võib küll olla vaja ühe matemaatilise tehte omandamiseks harjutada seda 50 korda, kuid see 50 korda ei pea toimuma ühel õhtul. Oluline oleks hajutada kordamine ja harjutamine pikemale perioodile ehk õppides ka juba uut osa, seostada seda varemõpituga ning tuua sisse ülesandeid, mis nõuavad varemõpitu meeldetuletamist ja rakendamist.
4) Ümbertöötamine või infotöötlus (Processing). Need on kodutööd, kus soovime, et õppijad reflekteeriksid arusaamu, mille üle klassis diskuteeriti, mõtleksid uusi küsimusi, mida teema kohta küsida, rakendaksid erinevaid õpitud oskusi ja teadmisi, sünteesiksid informatsiooni või demonstreeriksid n-ö suure pildi nägemist. Seda tüüpi kodutööd on tihti pikemaajalised projektid. Näiteks kokkuvõtete tegemine teema põhimõistetest, poeemi kirjutamine või matemaatika- ja füüsikaalaste teadmiste kasutamine rulapargi planeerimisel.
Seega, kui kodutöö anda, tuleb läbi mõelda, mis on selle kodutöö eesmärk ja milliseid oskusi või teadmisi peab õppija läbi ülesande täitmise omandama. Kas kodutöö peab toetama meeldejätmist, mõistmist või oskust õpitut rakendada või soovime ülesande kaudu mõjutada hoopis õppija hoiakuid. Definitsioonide või mõistete väljakirjutamine tekstist, maakaardi värvimine võivad tunduda küll täiesti sobivad kodutööd, kuid küsitav on, kas need ülesanded aitavad tegelikult õppijal õppida. Sama küsimus tekib kodutööde puhul, mis võivad tunduda toredad ja õppijatele meeldivad, kuid mille akadeemiline väärtus on küsitav. Mis eesmärki täidab õppimise seisukohast näiteks tähesegadikust sõnade või mõistete otsimine? Millist tõendusmaterjali me õppimise kohta läbi selle ülesande lahendamise saame?

Uuringud on ka näidanud, et kodutööde kvaliteet mõjutab õppija pingutust ning motivatsiooni kodutöid teha (Trautwein & Lüdtke, 2009). Kui kodune ülesanne ei paku huvi ega esita õppijale parajat väljakutset ning seda tehakse kohusetundest, heakskiidu saavutamise nimel või karistuse hirmus, siis ei toeta see õppimist. Samas kui õppijad lahendavad õppeülesandeid huvi, naudingu ning eesmärgiga õppida ja mõista, töötavad nad mõtestatumalt, reguleerivad oma õppimist, saavutavad paremaid tulemusi ja omandavad materjali paremini (vt Vansteenkiste jt, 2004).

Kuidas valida?
 

Koduste ülesannete valikul, kui neid on tõesti vaja anda, võiks õpetajana silmas pidada järgmist:
  • Mõtle läbi kodutöö eesmärk ja ole valmis seda selgitama õppijatele.
  • Loo või vali ülesanne, mis aitab parimal moel saavutada neid eesmärke ning pakub õppijatele piisavat väljakutset, toetab mõtlemist ja erinevate teadmiste, oskuste integreerimist.
  • Varieeri ülesandeid ehk ära paku kogu aeg sarnaseid ülesandeid.
  • Paku ülesandeid, mis võimaldavad muuta õppimise personaalseks ehk arvestavad õppijate huvide, oskuste ja vajadustega.
  • Püüa ülesanded muuta eluliseks ehk siduda igapäevaeluga, päevakajaliste teemadega, autentsete probleemidega.
  • Anna kodutöid sobivas mahus! Aineid on palju ja meie õpilaste tööpäevad on tihti pikemad kui nende vanematel.
Kuigi kodused ülesanded võimaldavad rakendada individualiseerimist, ainete lõimingut ja õpilaste vahelist koostööd, siis oli vaadeldud tundides tavapärane, et kogu klassile anti koduseks tööks sama ülesanne. Vaid kolmel juhul said personaalse kodutöö need õpilased, kes tunnitööd valmis ei jõudnud ning eraldi lisaülesanne oli laulukooris osalevatele lastele. Koostöö või paaristöö võimalusi vaadeldud tundides antud kodutööde puhul õpetajad ei pakkunud.

Samas küsimustikule vastanud õpetajatest üle poolte ütlesid, et annavad kodutööde tegemisel valikuid. Paraku need tendentsid praktikas ehk vaadeldud tundides ei peegeldunud. Valikuid pakutakse õpetajate sõnul koduste ülesannete puhul näiteks erinevate teemade, ülesannete tüüpide, raskusastme, mahu või esitamise vormi vahel. See, et koduste tööde individualiseerimine ei ole tavapärane, peegeldus ka küsimustikust. Üle poolte õpetajatest ütleb, et ei individualiseeri koduseid ülesandeid. Need õpetajad, kes ütlevad, et individualiseerivad kodutöid, toovad individualiseerimise all välja, et kodutöö jääb neile, kes klassis ülesandeid valmis ei jõua või antakse tublimatele täiendavaid, raskemaid ülesandeid. Eraldi nimetatakse olümpiaadidel käivate laste ettevalmistamist.

Võimalusi on aga oluliselt enam ja kui endal ideedest puudu tuleb, siis paluge õpilased appi. Miks mitte lasta teinekord õppijatel ise lähtuvalt tunnis käsitletud teemast endale kodutöö ülesanne püstitada. Kodutöö võiks olla eelkõige võimalus õppimise, avastamise, uurimise ja koostöö toetamiseks, mitte karistus.

Artikkel on avaldatud pisut lühemal kujul ka 9. oktoobril 2015 Õpetajate Lehes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar