Koduste tööde individualiseerimisest

Mis eesmärki täidavad õppeprotsessis kodused tööd? Mida õppida Eesti koolide kodutööde andmise ja kontrollimise praktikast? Kuidas saavad kodused ülesanded õppimise huvitavamaks muutmisele kaasa aidata? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel sügisel Tallinna Ülikooli teadlaste kodutööde teemaline artiklisari, mis annab ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi toel läbi viidud kaheaastase uuringuprojekti tulemustest. Et aidata nii õpetajatel kui lapsevanematel koduseid töid senisest enam mõtestada ja eesmärgistada, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja viiendas artiklis annab Tallinna Ülikooli dotsent Inge Timoštšuk ülevaate koduste tööde individualiseerimise praktikatest Eesti 2. klassi õpetajate näitel.

Inge Timoštšuk

Ühes klassis õppivad õpilased eristuvad mitmest aspektist. Mitmed erisused nagu sugu ja käitumismuster paistavad hästi silma, kuid osa, näiteks kultuuritaust või kodune keskkond, on tavaliselt üsna peidetud ja mõned tegurid ilmnevad alles õppimise käigus. Õppimist mõjutavad otseselt õppija erinevad eelteadmised, tema huvid ja õppimisstiil. Need omadused saab õpetaja tunnis välja selgitada ja siis on lihtsam õpilast õppimisel aidata.

Õpilaste varasemad teadmised ja kogemused erinevad üksteisest, sest neid ei omandata mitte ainult koolis vaid ka väljaspool kooli: koos vanematega, internetist, huviringis käies, sõpradega tegutsedes. Laste huvid on seotud varasemate kogemustega. Tavaliselt on õpilased huvitatud sellest, milles nad on osavad või millega nad on varem tegelenud. Lisaks on igal inimesel on kindlad eelistused, kuidas kõige paremini uut informatsiooni koguda, korraldada ja sellest mõelda. Need eelistused moodustavad õppija õpistiili.

Erinevate õpistiilidega arvestamine tunnis

Õppimisega otseselt seotud erinevused – varasemad teadmised ja kogemused, huvid ja õpistiil – väljenduvad hästi tunnitegevustes. Näiteks tunnis kaasa töötamine ehk õppeülesandega tegelemine on õpetajale kergesti jälgitav. Kui õpilased ülesandega hakkama ei saa või sellest ei huvitu, saab õpetaja kasutada mitmeid toetavaid tegevusi. Näiteks seostab õpetaja uue ülesande varem õpituga ning toob praktilisi näiteid – püüab laste mäluseoseid aktiviseerida ning huvi äratada ja lisainfot anda. Erineva õpistiiliga õppijatele mõtleb õpetaja siis, kui ta kasutab tunnis õpitava selgitamiseks erinevaid võtteid, lisades sõnalisele infole pilte, jooniseid, skeeme ning tabeleid (st kasutab info kognitiivset kaardistamist) ja kasutab praktilist tegevust (nt katsed loodusõpetuses). Selline õpetaja on oma tegevustes paindlik ja arvestab sellega, millist tuge õppijad tegelikult uue info omandamisel vajavad.

Õpilaste eelteadmiste, huvide ja õpistiiliga arvestamine on koduse õppimise andmisel samaväärselt oluline. Selle eelduseks õpetaja tegutsemine tunnis nii, et ta oma õpilaste vastavaid erinevusi teab. Kodutööde sisse juhatamise ja individualiseerimise vajadus tuleneb aga sellest, et õpetaja aktiivne probleeme lahendav ja paindlik roll õppimise otsesel juhtimisel koduni ei ulatu. Kodus peab õpilane ülesandega ise toime tulema, mille eelduseks on õpitava vastu huvi säilitamine ja võime õpitust aru saada ning eduelamuseni jõuda.

Erinevate õpistiilidega tuleks arvestada ka koduse õppimise andmisel. Illustratsioon: speechbuddy.com

Kodutööde puhul erinevusi ei arvestata

Koduse õpikoormuse uuringu põhjal rakendavad II klassi õpetajad kodutööde individualiseerimist vähe – seda teeb vaid veidi üle kümnendiku õpetajatest. Valdavalt väljendub individualiseerimine selles, et need õpilased, kes tunnis tehtut valmis ei jõudnud, lõpetavad selle kodus ja need, kellel töö valmis, kodust ülesannet ei saa. Vähese kodutööde individualiseerimise põhjus on selle keerukus – nii tööde andmisele kui kontrollimisele peaks sel juhul kindlasti rohkem aega ja tähelepanu pühendama, kui kõigile ühesuguste ülesannete puhul.

Lisaks on laste erinevusi märgata võimaldav ja aktsepteeriv õpetamisstiil õpetajalt üldiselt üsna suurt pingutust nõudev. See eeldab valmisolekut rahulikult taluda, et kõik õppijad ei ole õpituga kogu aeg samal järjel ning usku sellesse, et nad võivad samale järjele jõuda erinevaid teid kasutades. Sellise hoiaku väljakujunemise ja püsimise vastu töötab mõneti õpetajate poolt tajutav väline surve näiteks tasemetööde näol. Soov viia kõik õpilased kindlasti samaks ajaks täpselt ühesuguse mõõdetava teadmiseni on seetõttu mõistetav.

Kuigi igal tunnil peaksid olema selged ja mõõdetavad eesmärgid, milleni jõuda, ei tohiks olla omaette eesmärgiks viia kõik õpilased ühe tunni jooksul ühesuguse lõpptulemuseni. Tunni tasandi eesmärkide täitmine võiks anda eelkõige õpetajale infot selle kohta, mida veel või kuidas õpilane peaks õppima, et õppekavas toodud ainealaste õpitulemusteni jõuda. Niisiis saaks õpilasi hästi toetav õpetaja just selle info põhjal kavandada õppija vajadustele vastava individualiseeritud kodutöö.


Artikkel ilmus ka 30.10.15 Õpetajate Lehes.