Kolmapäev, 28. oktoober 2015

Koolide uuenemise võtmeisikuks on koolijuht

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.


Liina Põld
Liina Põld, Haapsalu aselinnapea ja Läänemaa Ühisgümnaasiumi hoolekogu liige

Viimastel aastatel on üha enam Eestis ja kogu maailmas hakatud rääkima õppimise ja õpetamisviiside muutusest ning sellest, et kool lapsi ja noori eluks ettevalmistava institutsioonina ei vasta ühiskonna ootustele. Samas, kui lugeda Eesti riigi haridusvaldkonda reguleerivaid õigusakte, sirvida strateegilisi dokumente, ei piira ükski neist muutunud õpikäsituse rakendamist tänases koolis.

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 eesmärgipüstituses on kesksel kohal haridusparadigma tervikliku ümberhäälestamise vajadus institutsioonide konkurentsilt, mis baseerub ainekeskse õpetuse tulemuslikkusel, isiksuse tervikliku arengu väärtustamise suunas. Ka Põhikooli ja gümnaasiumiseadus (PGS) rõhutab kooli rolli õpilase kasvamisel loovaks, mitmekülgseks isiksuseks, kes suudab end täisväärtuslikult teostada erinevates rollides. Põhikooli ülesandeks on PGS-i järgi luua õpilasele eakohane, turvaline, positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond, mis toetab tema õpihuvi ja õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist. Samad põhimõtted on kirjas põhikooli riiklikus õppekavas.

Kuid siiski, kui kõik on sätestatud ja olemas, miks sellegipoolest toimub liiga paljudes Eesti koolides täna õppetöö ikka veel 45-minutiliste teineteisest sõltumatute ainetundidena, klassi ees monoloogi pidavate õpetajate ja faktiteadmisi omandavate õpilastega? Miks aktiivõppel baseeruvat loovust ja individuaalsust rõhutavat projekt- ja uurimusõpet nimetatakse alternatiivpedagoogikaks? Miks õpetaja on kinni õpikus, võttes sealsed teemad otsast lõpuni läbi, olles ise samal ajal ülekoormatud ja stressis? Miks me ikka õpetame „keskmist“ õpilast ja ei suuda piisavalt lähtuda andekuse ja õpiraskuse erisustest?

Arvan, et võtmeküsimus on kooli juhtimises. Ja juhtimise juures ma ei pea silmas alluvatele ülesannete andmist ja nende täitmise kontrollimist. Juhtimine omab palju sügavamat tähendust: koolis on see õpetajate ja kogu meeskonna kaasamine eesmärkide püstitamisse, pidev huvi tundmine ja toe pakkumine eesmärkide poole liikumisel, õpetajate arengu toetamine ning muutuste elluviimisega kaasneva reflekteerimine. Mulle oli väga sümpaatne Eesti Rahvusvahelise Kooli juhi poolt kuuldu, kui kolleegidega tema püstilaua töökoha üle imestasime: „Ma ei vaja oma kabinetti kontoritooli, et tundide viisi järjest istuda ja arvutis tööd teha. Minu töö on liikuda koolimaja peal ringi, olla õpetajate ja õpilaste keskel, olla kursis sellega, mida nad igapäevaselt teevad, et aidata neil oma töös veel paremaks saada.“

Õppijate arengut toetavas koolis on kindlasti suur rõhk õpetajate professionaalsusel ja motivatsioonil. Õpetajal, enne kui ta saab toetada õpilaste arengut, on vaja aega, et mõtestada õppetööd, luua õppimisele tähendus, teha koostööd kolleegidega, rääkida õpilastega: milliseid peatükke on vaja õppida, mil viisil on seda kõige tulemuslikum teha.

Õppijate arengut toetavas koolis lastakse õpilastel võimalikult palju ise teha. Õpetajal on suunav, abistav, jälgiv, tagasisidestav roll. Õppijate individuaalsuse arvestamiseks ja toetamiseks on vajalik loobuda ajaliselt rangelt määratletud tundidest, mis loob eeldused probleemide lahendamist võimaldavate projektide läbiviimiseks ning projektõppe rakendamiseks. Samal ajal ei tähenda projektõpe, et mõningate ainete õpetamist ei või viia läbi traditsioonilisemal moel.

Me räägime palju infoühiskonna kiiretest arengutest, kuid digitehnoloogia eesmärgipärast kasutamist koolis näeb positiivsete näidetena täna vaid üksikutes koolides. Seetõttu peaks XXI sajandi õppijate arengut toetavas koolis pöörama digivahendite kasutamisele palju suuremat tähelepanu, andes neile uue sisu nii õppetöö paindlikumaks muutmisel kui ka aidates lahendada õpetajate ülekoormusega seotud probleeme. Samuti võimaldab oskuslik tehnoloogia õppetöösse rakendamine kasutada koolisolemise aega enam õpitu mõtestamiseks, grupis arutlemiseks ja aktiivseks argumenteerimiseks, mitte tegevusteks, mida saab teha ka õpetajata (lugeda, kuulata loengut, vaadata õppefilme videost jms).

Õppijate arengut toetava kooli märksõnadeks on kindlasti ka õpilaste isiklike arengueesmärkide seadmine ja suurem õppimise eest vastutamine, õppijate individuaalsust ja võimeid arvestav hindamine, üldoskustele suurema tähelepanu osutamine, õpilaste vabatahtliku töö õppetöö hulka arvestamine, suurem koostöö lapsevanemate, vilistlastega jm.

Seega, tulles tagasi muutuste juhtimise võtmeisiku – koolijuhi juurde, on oluline, et ka tema areng ja eesmärgipärane tegevus oleks toetatud. Kui Eesti koolijuht tajub jätkuvat ühiskondlikku survet muutuste vajalikkusest ning on samal ajal veendunud ja julgustatud, et ministeeriumist, kohalikust omavalitsusest ja kolleegidest koosneva meeskonna peale saab kindel olla, võime me üsna varsti väikeriigina uhkusega öelda, et üle poole meie koolidest rakendab muutunud õpikäsituse põhimõtteid ning õppijate arengut toetavaid koole on Eestis sadu. Veel enam, neid tuleb pidevalt juurde.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar