Eile toimus Rocca al Mare koolis hariduse- ja koolielu konverents "Miks kool?". Rubriigis "Milliseid mikse on küsitud ja millele püütud vastata Eestis" esines ka Huvitava Kooli koordinaator Pille Liblik. Avaldame siinkohal tema ettekande.
Möödunud sajandi 20-30ndatel aastatel tõi Johannes Käis Eesti kooli isetegemise ja koostegemise. Selline mõtteviis näis tööstusrevolutsiooni vaimus kujunenud ühiskonnas kummaline. Paraku lõigati kooliuuendus pooleks sajandiks läbi. 1990ndatel, kui me ka hariduses endistviisi enam edasi ei saanud, käivitati omas ajas väga olulised programmid Omanäoline Kool, Eesti Kooli Kvaliteedikool, õppekvaliteedi arendamine. Tänu nendele ilmusid Eesti kooliellu uued väärtused, kerkisid esile uued koolikorralduse- ja juhtimise viisid, uued õppemeetodid, õpetajate täienduskoolitus jpm.
Nii Käisi ajal kui taasiseseisvumise alguses seisis haridusavalikkus valikute ees ning uuendustega kaasa läksid need, kes mõistsid, et vanaviisi enam ei saa. Suur hulk ei olnud esmalt kõigega nõus - mõtteviisi muutmine võtab aega. Täna on haridusuuendustest rääkides paslik tsiteerida Vabariigi Presidenti: „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi“. Kas see, mis motiveeris meid eile, on huvitav ka täna?
Kui me 90ndatel keskendusime kooli kui organisatsiooni sisemisele arengule, siis tänases haridusuuenduses on oluline roll ka neil inimestel, kes on kooli ümber – lapsevanematel, ettevõtjatel, vabaühendustel ja kõigil teistel, kes koolielust tahes-tahtmata mõjutatud on. Motivatsioon õppida ja õpetada ei tohiks olla ainult koolipere mure ja nii panustame täna muutuste elluviimisel kõigile inimestele, kes on valmis võtma initsiatiivi, et kool vastaks enam kogukonna ja ühiskonna ootustele.
Me käitume vastavalt sissejuurdunud hoiakutele ja seda ei saa pahaks panna. Me rõõmustame selle üle, missugune vabadus on meile avanenud suhtlemises, aga samas kurdame, et noorte suhtlemisoskused on kesised. Me kurdame, kui palju on koolielus piiranguid ja samas käsitleme õppekava kui puzzlet, süvenemata selle holistilisse sõnumisse ega märka võimalusi, mis tegelikult on õppekavas olemas. Me soovime kasvatada inimest kui tervikut, kuid õppetundides läheneme lapsele erinevate põhimõtete ja reeglitega. See meenutab mõistulugu elevandist ja neljast pimedast, kes kardavad seda, mida nad ei tunne.
Kui tahame, et koolis pöörataks rohkem tähelepanu üldoskuste õpetamisele, väärtustataks aineteadmiste kõrval inimlikkust, loogilise mõtlemise kõrval ka emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust, avatust ja koostööd, siis tuleb seda kõike silmas pidada ka hindamisel. Mida hindad, seda saad - kehtib üksiti nii kujundava kui ka kokkuvõtva hindamise puhul, sh tasemetöödes, eksamites. Kujundava hindamise saab õppekava põhimõtetega vastavusse viia kiiremini, kõik sõltub kooli ja kogukonna valmisolekust ja ettevalmistusest ning on realiseeritav ühe kooli piires. Välishindamise nüüdisajastamise intervall on paratamatult pikem, kuid me liigume selle poole.
Üsna väljakujunenud arusaam on meil õpetajast, kes õpetab. Tänane õpetaja peab paratamatult olema õppija. Ta peab õppima toime tulema muutunud õpilastega, nende vanematega - kelle kooliiga jääb nt 80-90ndatesse -, õppima kasutama uusi vahendeid ja viise õpetamiseks. Paljuütlev on tsitaat õpilaselt: "Miks ma peaksin tahtma midagi õppida sellelt, kes ei taha midagi õppida minult?"
Akadeemiliste teadmiste ja oskuste võrdluses asuvad Eesti koolilapsed maailma tipus, kuid on väsinud ja tülpinud, rahulolematud kooli ja kooliskäimisega. Õppijate potentsiaali formaalhariduses ei realiseerita kindlasti mitte täiel määral. Me tahame, et meie tulevased peaministrid ja ehitajad oleksid õnnelikumad ning nende teadmised ja oskused vastaksid enam tänapäeva ühiskonna vajadustele. Tuleviku vajadusi me ette arvata ei saa, aga saame kasvatada inimest, kes suudab ise kujundada tulevikku.
Kui kurdetakse, et koolile ja õpetajale on pandud liiga suur koorem ja kõrged nõudmised, siis tasub arutleda, kas seda koormat pole mitte ise endale võetud ja ennast isolatsioonis toimima pandud. Kas on kasutatud ära võimalusi, mida kogukond koolile pakub? Kuni avaliku haridusdebati keskmes on jätkuvalt ainult välised näitajad - riigieksamite tulemused, koolimajade asukoht, hinnete püüdmine - , kuni me ei hakka ühiselt kõnelema hariduse sisust, õppimise tegelikest eesmärkidest, kuni me räägime 21. sajandi koolist ja õpetajast tuleviku vormis, on olukorda keeruline muuta.
Huvitava Kooliga soovime kaasata haridusaruteludesse kooliga seotud kogukonda, et nende ootused esile tuua ja arvestada sellega õppekavade, õpetajakoolituse, eksamite ja tasemetööde arendamisel. Heameel on selle üle, et huvitavalt tegutsevaid koole on meil palju. Oma toetust algatusele on tänaseks üles näidanud umbes 15% Eesti koolidest. Usun, et koole, kus täiel määral panustatakse huvigruppide motivatsiooni, on oluliselt rohkem.
Huvitava Kooli algatuse eesmärgiks on levitada Eesti erinevates piirkondades edumeelsete tegevuste ja kaasamise näiteid. Tõsta esile koole, kus kogukond panustab kooliellu ja huvitavasse õppimisse, et head praktikad leviksid ja inspireeriksid neid, kes oma mõtteviisis ja tegemistes veel harjumuspärasesse kinni on jäänud.
See, mis ühes koolis on uuenduslik, võib teises olla juba tavapärane. Nii nagu inimesed organisatsioonis lähevad muutustega kaasa erinevas tempos, nii ka koolid. Tähtis on teada, et kui me täna ei alusta, siis kolme aasta pärast tulemust ei ole. Eesti peaminister, bussijuht, õpetaja, lendur, arst, ehitaja aastal 2035 õpib praegu põhikoolis ja ootab, et iga koolipäev oleks huvitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar