Esmaspäev, 18. mai 2015

Lugemisoskuse arendamine aineõppes

Miks peaks aineõpetuse kõrval pöörama tähelepanu õppijate üldpädevuste arendamisele? Mida riiklikes õppekavades kirjeldatud üldpädevused täpsemalt tähendavad ja kuidas nende arengut toetada? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel kevadel Tallinna Ülikooli teadlaste artiklisari, mis ühtlasi kajastab Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud ja viis aastat kestnud üldpädevuste uuringu tulemusi. Et viia teadmised üldpädevuste arendamisest võimalikult paljudeni, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja viiendas artiklis keskenduvad Tallinna Ülikooli teadurid Helin Puksand ja Piret Soodla suhtluspädevusele.
Piret Soodla ja Helin Puksand. Fotod: erakogu.
Suhtluspädevust määratletakse mitmes dokumendis – sealhulgas põhikooli õppekavas – kui teadmisi ja oskusi keelevahendite kasutamisest kuulamisel, lugemisel, rääkimisel ja kirjutamisel sõltuvalt keskkonnast ja suhtluseesmärkidest.

Keegi ei kahtle, et suhtluspädevusel on meie elus väga oluline roll. Suhtlemisoskused võimaldavad meil nii oma vajadustest teada anda, mõtteid edastada ja teiste inimeste käitumist mõjutada kui ka mõista ümbritsevas keskkonnas toimuvat, näiteks vestluspartnerit kuulates või ajalehti lugedes. Pole uudis, et heal suhtlejal laabuvad asjad paremini nii era- kui ka tööelus, võrreldes nendega, kes ennast arusaadavalt ja meeldival moel väljendada ei oska või kes ei suuda ümbritsevat infot adekvaatselt tõlgendada. Seega on ootuspärane, et suhtluspädevus on ka põhikooli riiklikus õppekavas määratletud ühe üldpädevusena, mille arendamisega tuleb tegeleda igas aines.

Mida hõlmab endas suhtluspädevus?

Suhtluspädevust määratletakse mitmes dokumendis – sealhulgas põhikooli õppekavas – kui teadmisi ja oskusi keelevahendite kasutamisest kuulamisel, lugemisel, rääkimisel ja kirjutamisel sõltuvalt keskkonnast ja suhtluseesmärkidest. Seega, suhtluspädevuse alla kuuluvad nii suuline kui ka kirjalik eneseväljendus ning keeleline mõistmine.

Küsisime uuringus „Üldpädevused ja nende hindamine” põhikooliõpetajatelt, mida nemad suhtluspädevuse all mõistavad. Selgus, et enamik vastanutest nimetas suhtluspädevuseks eelkõige vahetus suulises suhtlussituatsioonis rakendatavaid oskusi, vaid 10% vastanutest tõi lisaks suulisele kõnele esile ka kirjaliku suhtlusoskuse. Lisaks näitasid õpetajate vastused, et suhtluspädevusena peetakse valdavalt silmas eneseväljendusoskust (näiteks oskust kasutada või valida suhtlemisel eri suhtlusstiile, väljendada end mõistetavalt ja julgelt vms) ning suhteliselt harva keelelise mõistmise oskusi (näiteks oskust teisi inimesi kuulata, tekstist aru saada, analüüsida informatsiooni). Seega nähtub uuringu tulemustest, et suhtluspädevuse all peavad õpetajad enamasti silmas väljendusoskust, oluliselt harvem aga teadvustatakse, et suhtluspädevus hõlmab ka kirjalikest tekstidest arusaamist ehk loetu mõistmist.

Lugemisoskus kui üldpädevus

Lugemisoskusel on tänapäeva infoühiskonnas üha suurem roll. Iseenesestki mõista on lugemisoskus vajalik ka koolis: on ju pea igas õppeaines vaja tekste lugeda ja neist aru saada, olgu need siis tööjuhendid, õppetekstid või ilukirjandusteosed. Õpilased, kelle võime kirjalikest tekstidest aru saada ning neid eesmärgipäraselt kasutada pole piisav, jäävad hätta õpitava aine sisu omandamisel, mis viib omakorda õpiraskuste tekkeni. On teada, et valdaval osal õpiraskustega lastest on probleeme lugemisega.

Hea lugemisoskus on koolis edasijõudmiseks ja ka edukaks toimetulekuks hilisemas tööelus väga vajalik. Kuigi meie õpilased on PISA uuringute järgi üldiselt lugejad, tasub esile tuua 2012. aasta uuringus leitu: 9% Eesti põhikoolilõpetajatest ei ole saavutanud loetu mõistmises taset, mis on vajalik igapäevaelus ja õpingutes toimetulekuks, ning koguni 32% ei ole suutnud jõuda tasemeni, mida peetakse arenenud riikide baastasemeks. Seega, küllalt suur osa õpilastest vajab õpetajate – sealhulgas nii keele- kui ka teiste ainete õpetajate – tuge lugemisoskuse arendamisel.

Lugemisoskuse arengu toetamine aineõppes

Põhjuseid, miks lapse võime kirjalikku teksti mõista pole piisav, on erinevaid. Osa lapsi takistab lugemistehniliste oskuste vähesus. Nemad loevad aeglaselt ja konarlikult, mistõttu lugemisel jääb vähe ressursse loetu sisust arusaamiseks ning selle põhjal kujutluste loomiseks. Küllalt sageli piiravad loetu mõistmist vähesed teemakohased taustteadmised ning napp sõnavara. Keeruliste õppetekstide puhul võib loetust arusaamine puudulikuks jääda ka seetõttu, et ei teata ega suudeta rakendada eri lugemisstrateegiaid, näiteks ei otsita seletusi tundmatutele sõnadele, ei loeta uuesti üle arusaamatuid tekstiosi, ei seostata loetut enda varasemate teadmistega ega tehta teksti alusel järeldusi. Õpetajad saavad ja peavadki olema neil juhtudel abimeesteks, kes esmalt lapse probleemide tekkepõhjuseid otsivad ning seejärel sobivaid õppetegevusi pakuvad, et lapse arengut ja aine omandamist toetada. Siinkohal tuleb rõhutada, et õpetaja toetust lugemisoskuse arenguks vajavad paljud ka põhikooli lõpuklassides, mitte üksnes algastmes.

Lugemisraskustega kaasneb sageli madal lugemismotivatsioon. Seejuures on oluline märkida, et motivatsioon võib olla madal ka neil õpilastel, kelle võimekus tekste mõista on väga hea. Ka siin võib olla erinevaid põhjuseid. Näiteks võib madal lugemismotivatsioon olla tingitud lugemist mittesoosivast kodusest keskkonnast, lugemisega seotud ebameeldivast koolikogemusest või hoopis lugemist vältivatest klassikaaslastest.

Õpetajal on mitmeid võimalusi, kuidas õpilaste lugemismotivatsiooni ja seeläbi ka lugemisoskuse arengut ning aine omandamist toetada. Laste puhul, kelle madal motivatsioon on seotud tekstimõistmisraskustega, soovitatakse rakendada võtteid, mis toetavad nende kompetentsuse tunnet, näiteks andes neile lugeda jõukohaseid tekste, andes tagasisidet nende edusammudele lugemises või püstitades nende jaoks realistlikke eesmärke. Sageli näitavad ka need õpilased, kelle tegelik võimekus loetut mõista on hea, üles väga leiget huvi tööks õppetekstidega. Huvi äratamiseks võiks õpetaja õpilastele võimaldada õppetöös rohkem valikuvariante: pakkuda mitmekesiseid tekste lugemiseks, võimaldada valida, kuidas loetut teistele esitleda (näiteks teha suuline ettekanne, lühike õppevideo või vaatmik) või mida süvendatult õppida. Tunne, et ollakse oma valikutes iseseisev, on eriti vajalik ning õppimist toetav just murdeeas noortele. Muidugi ei saa õpetaja õppetööd koolis korraldada üksnes laste soovidest lähtuvalt, kuid vastavalt õpilaste valmisolekule vastutust võtta tuleks neile seda võimalust kindlasti pakkuda. Mida rohkemaks on õpilane võimeline, seda enam saab õpetaja anda talle valida, mida ja kuidas õppida.

Iga õpetaja eesmärk on, et lapsed tema õpetatava aine võimalikult hästi omandaksid. Õppekavad on mahukad, kuid ainetundide mahud küllaltki piiratud, mistõttu võib eelnev jutt sünnitada õpetajates vastuväiteid stiilis „See jutt on väga kena, aga meil pole selleks kõigeks tunnis lihtsalt aega”. Tõepoolest – aega koolis napib, et kõik vajalik saaks omandatud. Seetõttu tulebki seda aega võimalikult tõhusalt kasutada, seostades aineõpingud laste lugemisoskuse arendamisega. Pikemas perspektiivis tasub see end ka kindlasti ära, sest mida pädevamaks saab õpilane tekstitöös, seda iseseisvamaks ja tulemuslikumaks muutub ka õppimine. Soovitusi laste lugemisoskuse arendamiseks leiab asjast huvitatud õpetaja värskest kogumikust „Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine”. Head lugemisindu õpetajatele ja õpilastele!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar