Neljapäev, 30. aprill 2015

Väärtuspädevus – mis see on ja kust tuleb?

Anni Tamm. Foto: erakogu
Miks peaks aineõpetuse kõrval pöörama tähelepanu õppijate üldpädevuste arendamisele? Mida riiklikes õppekavades kirjeldatud üldpädevused täpsemalt tähendavad ja kuidas nende arengut toetada? Neile küsimustele vastamiseks ilmub Õpetajate Lehes sel kevadel artiklisari, mis ühtlasi kajastab Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud ja viis aastat kestnud üldpädevuste uuringu tulemusi. Et viia teadmised üldpädevuste arendamisest võimalikult paljudeni, avaldame need artiklid ka oma blogis.

Sarja kolmandas artiklis selgitavad Tartu Ülikooli teadlased Anni Tamm ja Tiia Tulviste väärtuspädevuse olemust.


Tiia Tulviste. Foto: rajaleidja.ee

Mida võis oluliseks pidada „Mandariinide” peategelane Ivo, kui ta lahingupaigalt kaks ellujäänut enda koju paranema viis? Ja Kaspar filmist „Klass”, kes klassikaaslase kiusajatele vastu hakkas? Sageli mõtleme väärtustest – sellest, mida inimene tähtsaks peab – alles siis, kui keegi käitub ootustele vastupidiselt või väljendab seisukohti, mis meie tõekspidamistest erinevad. Laste väärtuspädevuse arendamiseks tuleb väärtustele iga päev tähelepanu pöörata.


Kindlasti on oluline, et õpetajad saaksid ühtemoodi aru, mille poole püüelda, kui rääkida väärtuspädevusest. Põhikooli riiklikus õppekavas on väärtuspädevust defineeritud kui „suutlikkust hinnata inimsuhteid ning tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohast; tajuda ja väärtustada oma seotust teiste inimestega, loodusega, oma ja teiste maade ning rahvaste kultuuripärandiga ja nüüdisaegse kultuuri sündmustega, väärtustada loomingut ja kujundada ilumeelt”. Üldpädevuste uuringust selgus, et valdavalt on õpetajate arusaam väärtuspädevusest sarnane: rõhutati enda, teiste inimeste ning ümbritseva austamist ja väärtustamist, tolerantsust enda väärtustest erinevate väärtustega inimeste suhtes ning ühiskonnas kehtivate väärtuste tundmist. Samas ilmnes mõne õpetaja vastustes ka segadust ja ebakindlust selle suhtes, mida väärtuspädevus tähendab. Kui me ei tea, mida väärtuspädevus endast kujutab, on raske seda lastes ka arendada. Psühholoogide jaoks on kindlasti oluline seegi aspekt, et väärtused peavad olema inimese väärtussüsteemis omavahel kooskõlas ning lähedased klassis ja ühiskonnas valitsevate väärtushinnangutega. Samuti on oluline, et inimene mõistaks ja aktsepteeriks teiste inimeste tõekspidamisi.

Arengulised iseärasused 

Väärtuste omandamine ja väärtussüsteemi väljakujunemine on pikaajaline ja suures osas teadvustamata automaatne protsess. Väärtuste omandamine algab kodust, kuid mida vanemaks laps saab, seda rohkem hakkavad tema väärtusorientatsiooni mõjutama teised grupid – nii formaalsed (lasteaed ja kool) kui ka mitteformaalsed (eakaaslased, meedia). Igapäevaelus erinevate inimestega suheldes, filme vaadates, teatris käies osa tõekspidamisi kinnistub, teised muutuvad aga üha ebaolulisemaks.

Eri kontekstis puutub inimene kokku mõnevõrra erinevate väärtustega. Meedias rõhutatakse kuulsuse olulisust (Uhls & Greenfield, 2011), samas lapsevanemad peavad tähtsaks pigem iseseisvust ja töökust, mis nende meelest ühiskonnas edukat toimetulekut soodustavad (Tulviste & Mizera, 2010; Tulviste, Mizera, De Geer, & Tryggvason, 2007). Teise kultuuritaustaga õpilased võivad tajuda suuri erinevusi kodu ja kooli väärtushinnangute vahel. Erinevate väärtuste mõistmine ja nende seast enda jaoks oluliste väljavalimine eeldab küllaltki küpset kognitiivsete võimete taset, abstraktse mõtlemise võimet ja häid keelevõimeid. Teismeeas hakatakse aktiivselt otsima vastust küsimustele „Kes ma olen?” ja „Mida ma oluliseks pean?”. Üldpädevuste uuringu tulemused kinnitasid, et 7.–9. klassis ei ole teismeliste väärtussüsteem veel stabiliseerunud. Kolme aasta jooksul muutusid eelkõige väärtushierarhias kõrgematel kohtadel olevad väärtused. Ilmselt on noortel raskem just enda jaoks olulistes väärtustes selgusele jõuda. Täisikka jõudes on inimese põhiväärtused välja kujunenud ja neid on raske muuta. Sellepärast on oluline suunata ja jälgida väärtuste kujunemist just murdeeas.

Üldpädevuste uuringu tulemuste kohaselt erinevad 13–15-aastaste väärtusprioriteedid oluliselt täiskasvanute omadest. Võrreldes täiskasvanutega (Schwartz & Bardi, 2001) on teismeliste jaoks enesele orienteeritud väärtused (elust mõnu tundmine, mitmekesine ning põnev elu) tähtsamad ja heasoovlikkus vähem oluline. Elu nautimist pidasid teismelised lausa kõige olulisemaks. Kindlasti ei tähenda see aga seda, et peale on kasvamas vaid palmi all mõnulemist hindav põlvkond. Oluline on vaadata tervikpilti – elust mõnu tundmine oli kolmel järjestikusel uuritaval aastal küll esikohal, kuid ka heasoovlikkus oli kolme-nelja tähtsaima väärtuse hulgas. Sotsiaalne staatus ning jõukus olid teismeliste jaoks püsivalt ebaolulised. Siinkohal tasub rõhutada, et väärtuste puhul on individuaalne varieeruvus suur – mõne õpilase jaoks võib elu nautimine hoopis ebaoluline olla.

Väärtuste hindamise ja arendamise võimalused koolis 

Õpilaste väärtuste kujundamine ei ole ühe aineõpetaja ülesanne, vaid seda tehakse igas koolitunnis ja ka väljaspool tunde. Oma igapäevase käitumise ning hoiakutega mõjutavad õpetajad samuti õpilaste väärtusi. Näiteks sekkumine kiusamisse ja nende õpilaste tunnustamine, kellel ei lähe kuigi hästi, kuid kes pingutavad, näitab austust teiste inimeste vastu.

Teadlik väärtuste kujundamine – väärtuskasvatus – ei ole alati efektiivne, eriti kui väärtuspädevuse arendamine seisneb õpilastele loenguvormis heast ja halvast rääkimises või kui mõistetakse hukka kellegi tõekspidamised või käitumine. Igal inimesel on suur hulk väärtusi, mis on tema jaoks erineva tähtsusega. Üldiselt ei saa väärtusi õigeteks ja valedeks jagada. Iga väärtus võib osutuda valeks, kui teda ülemäära rõhutatakse, näiteks kui saavutusi peetakse sedavõrd oluliseks, et sõbralikkus ja abivalmidus või igasugune elust mõnu tundmine selle tõttu unarusse jääb. Samas on olemas üldinimlikud väärtused – moraalireeglid, mille järgimine on igas olukorras ja kõigi inimeste puhul oluline. Sallivalt ei saa suhtuda valetamisse, varastamisse, füüsilisse vägivalda ja teiste inimeste halvustamisse.

Kõige mõjuvam viis väärtuspädevust arendada on väärtuste üle arutlemine. Väärtuste muutmiseks on vaja õpilaste väärtuseelistusi tunda ja soovitavaid väärtusi pidevalt kinnistada ning ebasoovitavaid väärtusi pikema aja jooksul aruteludes kahtluse alla seada (Bardi & Goodwin, 2011). Tulemuslikum on arutleda just selle üle, kui keegi käitus hästi, näiteks läks hädas olevale sõbrale appi või sekkus kiusamisse. Eksimustest rääkimine tekitab õpilastes pigem trotsi.

Lisaks tuleb õpilastega arutleda, miks on ühe või teise väärtuse järgmine oluline, kui oluline see on ning kas alati tuleb ja saab seda väärtust järgida. Üks ja sama väärtus võib mõjutada erinevaid tegevusi. Näiteks võib stimulatsiooni väärtustamine avalduda nii selles, et süvenetakse vaimustusega mõnda õppeainesse, kui ka selles, et käiakse tihti reisimas. Seesama stimulatsiooni väärtustamine võib olla ka põhjus, miks osaletakse kuritegelikus käitumises.

Kirjanduse tund pakub mitmeid võimalusi väärtuste üle arutleda. Õpilastega saab arutada kirjandusteoste tegelaste väärtushinnanguid ning kuidas võisid need mõjutada tegelaste käitumist. Õpilastel võib lasta kirjutada kirjandi sellest, keda nad imetlevad ja miks. Võõrkeeletundides võib väärtused eraldi teemana sisse tuua. Seejuures tasub arutleda eri kultuuritaustaga inimeste väärtuseelistuste üle. Inimeseõpetuse tundides saab lasta õpilastel mõtelda nii enda väärtusprioriteetide üle kui ka arutleda väärtuste paljususe üle. Oluline on arendada õpilastes huvi ja sallivust teiste inimeste tõekspidamiste vastu.


Viidatud kirjandus

Bardi, A. & Goodwin, R. (2011). The dual route to value change: Individual processes and cultural moderators. Journal of Cross-Cultural Psychology, 42, 271−287.

Schwartz, S. H. & Bardi, A. (2001).Value hierarchies across cultures: Taking a similarities perspective. Journal of Cross-CulturalPsychology, 32, 268–290.

Tulviste, T., & Mizera, L. (2010). Socialization values of mothers of Estonian preadolescents. European Journal of Developmental Psychology, 7, 295-308.

Tulviste, T., Mizera, L., & De Geer, B., & Tryggvason, M. T. (2007). Child-rearing goals of Estonian, Finnish, and Swedish mothers. Scandinavian Journal of Psychology, 48, 487-497.

Uhls, Y. T. & Greenfield, P. M. (2011). The rise of fame: An historical content analysis. Cyberpsychology: Journal of Psychosocial Research on Cyberspace, 5(1), article 1. http://cyberpsychology.eu/view.php?cisloclanku=2011061601&article=1


Käesolev artikkel ilmus ka 30.04.2015 Õpetajate Lehes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar